Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2024 postitused

Põhja konn

Kujutis
Põhja konn.  Koostaja Raul Sulbi. Viiking. 2024. 616 lk. Võtsin päris pikalt hoogu, et seda tellisköidet lugema hakata, aga nädalaga sain ikka läbi, no... ma olen aeglane lugeja ka. Tegemist on siis fantaasiakirjanduse antoloogiaga, kus leidub kokku 26 lugu Eesti autoritelt alustatdes Kretutzwaldi "Põhja konnaga" (1866) ja lõpetades I.Hargla "Mirabilia saladusega" (2018). Nagu R. Sulbile kombeks, leidub siingi raamatus korralik järelsõna, milles pikemalt juttu, mis see fantasy üldse on, milliseid alaliike endas kannab jne. Võib ju nõus olla, et see žanr on kui muinasjutt täiskasvanuile, aga selliseid otse ja sirgeid jutte, kui minnakse punktist A pnkti B, peategelane hävitab koletise ja saab kuningriigi ning kosib kuninganna, siin peale nimiloo ei olegi. Juba F.Tuglase "Maailma lõpus" hakkab meeletult vinti peale keerama ja mingist õnnelikust lõpus oleks siin päris kohatu rääkida. A. H. Tammsaare jutt "Pöialpoiss" meenutas natuke E. A. Poe`d ja p...

Faktitäius

Kujutis
  Hans Rosling, Ola Rosling ja Anna Rosling Rönnlund. Faktitäius. Inglise keelest tõlkinud Helen Urbanik. Tänapäev. 2018. 310 lk. Kui ma nüüd õigesti asjast aru sain, siis proovitakse siin raamatus vaadata tõele otse näkku. Rootsist pärit arst ja rahvusvahelise tervishoiu professor Hans Rosling (1948-2017) jõudis koos poja ning miniaga panna kaheksateist aasta jooksul kirja kondikava, millest sündis hiljem seesinane populaarteadusliku kallakuga raamat. Kohe üsna alguses visatakse lugeja testi ette, kus saab oma teadmiste nappust proovile panna vastates 13 küsimusele a la: Kui paljud tüdrukud madala sissetulekuga riikides üle kogu maailma lõpetavad algkooli? (20, 40 või 60%), kuni selleni, kas järgmise saja aasta jooksul keskmine temperatuur tõuseb, jääb samaks või alaneb. Piinlikkust tundes pean tunnistama, et ega minagi kõigile küsimustele õigeid vastuseid suutnud valida, aga et rahvavalgustusega siin juba tegeldatakse, siis sain pärast raamatu lõpetamist testis märksa parema tule...

Timo Talvik. Sulid ja sulased.

Kujutis
    Timo Talvik. Sulid ja sulased. Eesti Raamat. 2025. 216 lk. Kummaline lugu oli selle raamatuga, midagi sellist pole varem ette tulnud. Autor võttis ise minuga FB vahendusel ühendust ja oli lahkelt nõus oma romaani lugemiseks pakkuma. Ametlikult ilmub raamat alles jaanuaris, kuid kirjastus oli nõus mõne spiraalköites eeltrükise tegema ja üks neist saadeti mulle lugemiseks - arvustamiseks. No kuidas ma sain keelduda, lugeda ja muljetada ikka võin, arvustamisega on teine teema, sellega las tegelevad kriitikud, aga see selleks. Timo Talviku kohta võib vist öelda, et ta on nii noor autor kui ka noorautor. Tim Horneti nime all on ta avaldanud lühijutte juba mitu aastat, aga seda ilmselt teab vaid käputäis lähikondseid, sest tema tekstid on ilmunud valdavalt ulmeajakirjas Reaktor, mis ilmub kord kuus ja internetis. Mõne aasta eest kirjastuse Fantaasia jutuvõistlusel saavutatud teine koht palaga "Kuningatütre vari" tagas viimase trükki pääsemise antoloogias "Täheaeg 22. Kalif...

Jack McDevitt. Sõjaline talent.

Kujutis
  Jack McDevitt. Sõjaline talent. Tõlkinud Heinrich Weinberg. Fantaasia. 2020. 382 lk. Kauges tulevikus, kui on asustatud juba mitmeid planeete, toimub sõda tulnukatega, millest inimkond pääseb vaid imekombel. Kaks sajandit hiljem räägitakse sangaritest juba legende, mida keegi ei ole kergekäeliselt nõus kahtluse alla seadma. Antiigikaupmees Alex Benedict saab oma onult pärandusek koos varandusega salastatud infot, mille järgi on sõjaajaloos veel uurimata valgeid laike. Et asjas selgust saada, algab väikest viisi detektiivilugu, mille käigus Alex leiab nii sõpru kui vaenlasi. Olen nõus, et see on lobe, ladus ja kerge lugemine, aga samas kippus raamat mul venima, digonaali libisema ja kerget pettumist valmistama. Täitsa suvaline lõik võib seda ilmestada: "Mõned inimesed, enamikus lapsed, pladistasid sõnajalgadest ääristatud basseinis. Samas ligidal oli suveniiripood, mis pakkus Vastupanu ajajärgu lauanõusid ja joogiklaase ja vimpleid ja Corsariuse mudeleid ja muljetavaldavas koguse...

Veiko Belials. Ashinari kroonikad.

Kujutis
  Veiko Belials. Ashinari kroonikad. Varrak. 1997. 352 lk. Ammu aega tagasi sai äärmiselt tänuväärse asjaga maha kirjastus Varrak, kui hakkas ilmuma fantaasiasari "F". Teiste tuntud välismaa nimede hulgas pääses trükki ka tollal veel vähetuntud Veiko Belials. Esimeseks proovikiviks sai üdini fantasy romaan "Ashinari kroonikad", mille kohta ei ole vast palju öelda, et see on see "mõõga ja mantliga" lugu. Kui veel natuke täpsustada, on siin kaante vahel isegi mitu lugu, mis toimuvad kuskil kaugel kuningriigis ja kunagi ennemuiste. Kuid meenutades loetut, tuleb tunnistada, et ega seal palju looduse imetlemiseks mahti anta. "Mets tukkus, liigutades laisalt oksi. Päike helkis punakal koorel, muutes tüved poleeritud pronksist sammaste sarnaseks. Suured mustad sipelgad sibasid koorepragudest üles-alla, õhk oli täis vaigu- ja kanarbikulõhna ning kimalaste suminat. Äkki mets võpatas. Kime sarvehääl sähvas noalöögina läbi vaikuse, rebestades selle ribadeks nagu...

Clifford D. Simak. Nagu õieke väljal.

Kujutis
  Clifford D. Simak. Nagu õieke väljal. Tõlkinud Ralf Toming. Eesti Raamat. 1975. 240 lk. Ühes väikses Ameerika linnas juhtus midagi väga imelikku. Kui Bredshaw Carter, kohe-kohe pankrotti minev maakler tahab sõita suvehommikul maale, põrkab ta autoga vastu nähtamatut müüri, kuid imekombel jääb ellu. Tuleb välja, et kogu Mellville nimeline väikelinn on kupli all, millest ükski elusolend ei saa sisse ega välja minna. Jah, asula on tsivilisatsioonist ära lõigatud, mõistagi saabub peagi paanika, sest asja taga on tulnukad, kes on võtnud purpurpunaste lillede välimuse. Mida nad soovivad, kust tulevad, kas kujutavad endast ohtu - küsimusi on rohkem kui vastuseid ja eks üht-teist saab selgemaks, aga mis nüüd sellest, jäägu teistele ka midagi avastada. Arusaadavalt ei ole siin ainult kohtumine võõraga, samuti on siin väikelinna hubast atmosfääri, Carteri sirgumise lugu, värvikaid kõrvaltegelasi, kui ka ajastule omast tuumasõja hoiatust (romaan ilmus 1965) ja kodanliku ühiskonna kitsaskoh...

M. Wollstonecraft Shelley. Frankenstein.

Kujutis
  M. Wollstonecraft Shelley. Frankenstein. Tõlkinud Boris Kabur. Eesti Raamat. 1984. 176 lk. See on üks sünge ja kurb raamat, mida vist teavad isegi need, kes seda kunagi lugenud pole. Jutt on siis teadlasest, kes laboris valmistab inimesesarnase olendi, äratab tolle ellu ja samas hülgab, kui avastab, et too on ehmatavalt jubeda välimusega. Nii tuleb tol koletisel hakata maailma iseseisvalt avastama, kuid katsed luua kontake inimestega lõppevad pettumistega ja ühel päeval hakkab temas väljapääsu otsima raevukas kättemaks. Olin millegipärast varem arvamusel, et Frankenstein on see koletis, aga temal polnudki nime, kord oli ta saatan, siis deemon jne. Victor Frankenstein oli hoopis see hulljulge teadlane, kes sihikindlalt oma eesmärkide poole liikus. Ja õhukese raamatu kohta on siin romaani piisavalt. Eetiline probleem - looja vastutus oma loomingu ees, selle nimel tasus autoril vaeva näha. Nagu Astrid Kaburi järelsõnast lugeda saab, nihutas autor piire võrreldes varasemaga, mis teh...

Andres Oja. Väikesed imed, suured imelised ja kõige rokenrollimad mehed.

Kujutis
  Andres Oja. Väikesed imed, suured imelised ja kõige rokenrollimad mehed. Tänapäev. 2022. 184 lk. Ka kolmandas raamatus ei jää Andres Ojal üle muud, kui rääkida muusikast, meenutada möödunut ning vaadata optimistlikult tulevikku. Kui esimene osa "Tsepeliini triumf" (2016) oli eesti bändide ülevaatus 70ndatest ja teine osa "Trammiga Moskvasse" (2018) keskendus ta enda üleelamistele Venemaa ringreisidel erinvate ansamblitega 80ndatel, siis viimane raamat on jälle natuke erinev, aga osalt kattuv eelnevatega. Lugejana ootasin küll, et nüüd jõutakse kronoloogilselt 1990ndatesse, aga päris nii see kohe ei olnud. Hakatuseks antakse põgus ülevaade, kuidas nõukaaeg pärssis igasugust vabadust, mille alla ka muusika loomine ja mängimine kuulub, et siis sujuvalt minna edasi. Kõik see, mis oli läänes juba olemas, jõudis siiamaile ikka viivitusega, aga parem hilja kui mitte kunagi. Üllatavalt vähe leheruumi on autoril jagunud oma kõige lähematele. Perekonnast tuleb juttu vaid mi...

Andres Oja. Trammiga Moskvasse.

Kujutis
  Andres Oja. Trammiga Moskvasse. Tänapäev. 2018. 232 lk. Oma teises raamatus kirjutab Andres Oja taas sellest, mis hingele kõige lähedasem ehk muusikast. Sedapuhku jõutakse 1980ndatesse ja minnakse reisile suurele kodumaale, mis oli toona Nõukogude Liit. Venemaa saab läbi sõidetud risti ja põiki ja diaginaalis ka veel. Ja siinkohal tuleb täpsustada, et ei käidud mitte tuuril, nagu tänapäeval öeldakse, vaid just reisil, nagu siis oli kombeks rääkida. Aga algab raamat meenutusega, kuidas poisipõlves sai Moskvat külastatud, ning mis nipiga sinna just trammiga õnnestus minna. Et tegemist on sellise konksuga väitega, mis autorile mõnegi õlle kihlveoga on toonud, siis jääb minust see välja rääkimata ja teistele avastada. Eesti bändidest, kes Venemaal käisid, olen üht-teist kuulnud, aga seda, et Andres Oja alustas oma ringreise Vello Orumetsa ansamblis Erfia, oli küll raske uskuda. Peale Orumetsa tuli juba Vitamiin, millest hiljem sai Monarh, kuni Oja lahkus ja liitus Kolumbus Krisiga, ...

Andres Oja. Tsepeliini triumf.

Kujutis
  Andres Oja. Tsepeliini triumf. Tänapäev. 2016. 304 lk. Tuntud raadiohääl ja muusik on siia kaante vahele kogunud toreda kimbu mälestusi ja kroonikat sellest, mis toimus eesti muusikas 1970ndatel. Kuigi see dekaad algas üsna nukrates toonides, lagunes ansambel The Beatles ning lahkus Jimi Hendrix, oli bändide tegevus siinpool raudset eesriiet üsna aktiivne. Peatükke on raamatus 31 ja sama palju ansambleid saab vähemal-rohkemal määral leheruumi, olenes see ju sellest, mis neist maha jäi, millise jälje nad klutuurilukku jätsid. Mõni kollektiiv päädis vaid asjaosaliste mälestusega, et tehti küll, aga salve ei saanud midagi, ühtki linti pole ette näidata. Mõnel teisel on jälle plaadi jagu muusikat. Kuulsamad tegijad on muidugi Ruja, mis sai oma nime A. Ehinilt ja Magnetic Band eesotsas Gunnar Grapsiga. Mõlema bändi käekäigust ja liidritest on piisavalt kirjutatud mujalgi ja õnneks leidub materjali kuulamiseks ka veebiavarustes.  Üllatav oli skaala, et kui laia mõõdupuuga koostaja...

Martha Wells. Kõik süsteemid punases.

Kujutis
  Oled sa (ro)bot või inimene? Martha Wells. Kõik süsteemid punases. Tõlkinud Maarika Luts. Fantaasia. 2022. 128 lk. Ameerika ulmekirjaniku Martha Wellsi (1964) lühiromaani tõlget oli ju põhjust oodata küll. Kui üks teos võidab nii Hugo, Nebula, Alexi kui ka Locuse auhinna aastal 2018, siis selles peab ikka midagi olema. Lugesin minagi... lootuses, harduses, vaikuses, aga mida ei olnud, oli vau-efekt. Iseenesest oli siin loos justkui kõik olemas, millest hea ulmejutt teha - kauge tulevik, võõras planeet, head ja pahad tegelased, aga see kõik oli kuidagi nuditud, tasalülitaud ja nii peenhäälestatud, et arvatavasti aasta pärast ma ei mäleta sellest enam mõhkugi. Mis parata, see, mida on anglo-ameerika ulmes varem tehtud, seadis ootused natuke liiga kõrgele. Aga positiivne oli, et igav ka otseselt ei hakanud. Kogu aeg oli hoog sees, tegevus käis, üks eksinud hing otsis oma kohta teiste hulgas ja lõpuks saavutas iseseisvuse. Lugemine läks ladusalt, keelepruuk tundus lihtsama killast ni...

Ursula K. Le Guin. Ilmajäetud.

Kujutis
  Ursula K. Le Guin. Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia. Tõlkinud Tatjana Peetersoo. Fantaasia. 2018. 364 lk.  Oi jah, oli see alles pähkel, aga huvitav oli ka. Ulmeromaanile kohaselt on viidud tegevus kuskile kaugele aega ja kohta, tegevus kulgeb siin tulevikus ja Maast üheteistkümne valgusaasta kaugusel asuval planeedil Urras ning selle ümber tiirleval kuul ehk Anarresel. Peategelane Shevek on füüsik, kes seisab väga olulise avastuse lävel, kuid ei saa oma tööd avaldada, sest Anarrasel ei peeta seda kuigi oluliseks. Nii proovib ta välja tulla oma tööga Urrasel, aga langeb ka seal pahatahtlike kolleegide võrku. Lühemalt ei saa seda vist ümber jutustada, aga midagi sellist seal toimub. Muidugi on siin oluline maailmade ülesehitusel, märkimisväärne osa kujutab kapitalismi ja anarhismi vastandust, samuti on tähelepanu pööratud feminismile. Mitmekihiline teos, vaata kummast otsast tahad. Aga kuskile ideaalsesse ühiskonda veel välja ei jõuta, võib-olla mõnes teises raamatus... ...

Tuumahiid 5

Kujutis
  Tuumahid 5: Fusioon Koostanud Joel Jans, Maniakkide tänav, Triin Loide ja Jüri Kallas. Lummur OÜ. 2020. 272 lk. Näikse, et Eesti ulmes on head ajad. Algupärast kraami ilmub nii veebis, paberil kui podcastis kuulamiseks. Võrguajakirja Reaktor sabas ilmuvaid jutte on varem avaldatud juba tükki neli kogumikku, see on seni viies ja viimane. Jutte on siin kümnelt autorilt kümme, ilmunud 2018-2019, kaanepilt Meelis Krošetskinilt ja toimetanud Kristjan-Jaak Rätsep. Pealkirjas mainitud sõna fusioon tähendab liitumist, ühtesulamist, ja eks siia on ikka väga eriilmelist ulmet kokku köidetud küll. Lugesin paari päevaga raamatu läbi, esmamuljed said sellised. Marika Piip . "Üksi" on kerge õudussugemega jutt, milles lugeja kohtub kummitus(t)ega. Põhja-Norras Barentsi mere ääres asuv kalatööstus on aastaid tagasi hüljatud, lähedal asuv küla täitub ainult suviti turismi hooajal. Kohaliku väikese kohvik-hotelli peremees peab lahkuma, kuid ta leiab endale asendaja, kelleks ongi loo minajutu...

Robert Silverberg. Öösse kaduv tee.

Kujutis
  Robert Silverberg. Öösse kaduv tee. Koostanud Raul Sulbi. Tõlkinud Juhan Habicht, Priit Kenkmann, Tatjana Peetersoo, Külli Seppa, Raul Sulbi, Hannes Talja, Jaana Talja. Fantaasia. 2016. 348 lk.  Oma kirjanikutee algusest on Silverberg valinud siia kogumikku 18 ulmelugu. See periood katab ära eelmise sajandi 50ndate teise poole ja 60ndad, mis oli tema jaoks väljakujunemine ja õpiaastad. Põhilised avaldamiskohad olid toona veel pehmekaalnelised ajakirjad täis lihtsakoelisi seiklusjutte, mida tuntakse nime all pulpulme. Aga piisas ka neist, et jalg ukse vahele saada, nime teha ning taskuraha teenida.  Juttude eesmärk on küll meelelahutus, kuid ka seda võib teha vägagi mitmekülgselt. Näituseks M. Krošetskini kaanepildi juurde kuuluv "Öösse kaduv tee" (1958) on sünge postapokalüptiline lugu, mis näitab inimese moraalset laostumist. Pärast suurt ja pikaleveninud sõda on New York muutunud rusudeks. Kui 2054 aastal lõpetatakse ära toiduabi jagamine, ei hakata sööma mitte ainult...

Isaac Asimov. Mõtle nagu marslane.

Kujutis
  Isaac Asimov. Mõtle nagu marslane. Tõlkinud Piret Frey, Triin Loide, Tatjana Peetersoo. Fantaasia. 2023. 256 lk.  Selles jutukogus on ulme suurmeistrilt kolm pikemat ja üks lühem lugu, mis ilmusid esmakordselt juba aastatel 1952 - 1954. Kui ainult kolme sõnaga võiks raamatut iseloomustada, siis oleks need: kosmos, tulnukad ja tulevik. Kuna kirjutamise ajal olid need teemad õhus, siis arusaadavalt autor neid oluliseks ka pidas. Ma küll väga suur Asimovi fänn pole kunagi olnud, aga esimene lugu siin kogumikus oli täitsa huvitav lugeda. "Mõtle nagu marslane" räägib keerulises olukorras hakkama saamisest. Jutu alguses tegeleb seltskond kolmanda põlve marslasi vanaraua küttimisega kosmoses. See vanaraud koosneb kosmoselaevade kütusepaakidest, mis on peale kasutamist hüljatud, ja kütusena kasutatakse veeauru. Kuna vett veetakse Maalt ja see ei ole just lõputu maavara, hakkab keegi aktivist Hilder rääkima raiskamisest. Peagi tuleb 50 000 marslasel mõelda, kas kolida tagasi Maale v...

Isaac Asimov. Üheksa homset.

Kujutis
  Isaac Asimov. Üheksa homset. Tõlkinud Karel Allikas, Linda Ariva, Priit Kenkmann, Tatjana Peetersoo ja Jaana Talja. Koostanub Raul Sulbi. Fantaasia. 2016. 222 lk. "Üheksa homset" on jutukogumik, mis nägi ilmavalgust juba aastal 1959. Kuna autorit teatakse eelkõige ulmekirjanika, kuuluvad ka need üheksa lugu siin teadusulme hulka. Päev pärast lugemist saan öelda, et siin raamatus on üks tipplugu, paar üsna kesist suleproovi ja siis need ülejäänud, mida võib huviga lugeda, aga kiljuma just ei pane. Samas omal moel on need autori katsed piiluda tulvikku kirjutatud kõik justkui korrektselt, lihtsalt natuke liiga vähese emotsinaalse intesiivusega on see kraam kirja pandud. Mõtet on neis jälle see eest nii, et mõni teine võiks sellise materjali pealt kas või romaani kirjutada.   Avalugu "Amet" räägib George Plateni haridusteest aastal 6500. Õppimine käib siis masinlikult, lugemise selgeks saamiseks tuleb inimest nagu arvutit vastava programmiga töödelda ja rohkem polegi...

Dagor

Kujutis
  Maria Galina. Dagor. Tõlkinud Arvi Nikkarev. Skarabeus. 2024. 354 lk. Maria Galina on huvitav autor. Sündinud 1958. aastal Venemaal, veetis ta lapsepõlve Ukrainas, peale kooli kolis Moskvasse ning 2022 aasta alul siirdus Odesasse. Eesti lugejale ei tohiks tema loome võõras olla, üksikud jutupudinad on siin-seal Skarabeusi antoloogiates trükivalgust näinud ning auhindu noppinud. Käesolevasse kogumikku on mahutatud neli lühiromaani aastaist 2001 - 2013. Ulme, ei mingit kahtlust. Iseenesest võiks igast loost teha eraldi postituse, aga ruumi kokkuhoiu mõttes olgu siis pealkirjad kommentaaridega lisatud. "Hüvasti, mu ingel" viib eelmise sajandilõpu Kiievisse, kus parasjagu käsil järjekordne riigipöörde katse. Võimuaparaadi juurde on saanud mažoorid ehk grandid, need on võõrliiki esindavad tegelased, kes erinevad inimesest peamiselt inglitiibade olemasoluga. Sündmustik kulgeb läbi bioloog Pierre - Oless Voropajevi nukrameelsete silmade. Tegevusest ja dialoogist juba puudu ei tul...