Mööda netti

  Miikael Jekimov. Celestaali varjud. Fantaasia. 2023. 324 lk. Aasta algul ilmus Miikael Jekimovil Väikese Hipi Fondi abiga kaheksat ulmejuttu sisaldav debüütkogumik Celestaali varjud. Päris võõras see autori nimi mulle ei ole, kunagi olen ühe jutu temalt lugenud, aga ega ma tema tausta kohta nüüd küll midagi suuremat ei teadnud. Guugeldades leidsin Triin Loide tehtud intervjuu, kus küsimusele "Kes sa oled?", vastab Jekimov nii: "Isa poolt eestlane, ema poolt korealane, olen kogu elu Annelinna kivimüüre esindanud. Erialalt olen rahvaluuleteadlane, eks tuleneb sellest, et just lood-jutud on alati läinud hinge ning soovin nende tähendust mõista. Töötasin pikalt keeltekoolis inglise keele õpetajana, nüüd olen Mänguasjamuuseumis teadur. Kirjutama hakkasin juba lapsepõlves – peamiselt tuntud muinasjuttude omi variante, hiljem sain teada et niimoodi see rahvajuttude vestmine käibki – eks see ulme juurde suunaski." (Reaktor, 2019/6)  Jutud ise võib laias laastus jagada kol

  Veiko Belials. Kogu maailma valgus. Fantaasia. 2013. 272 lk. Täitsa mõnus jutukogu. 22 juttu teadusulmet, neist kaks J.J. Metsavanaga kahasse kirjutatud on piisav kogus, et mitmeks õhtuks lugemist jaguks. Tegelikult on neid kaasautoreid siin mõistagi rohkem, aga ega ma kõiki muidugi ära ju ei tundnud. Mis iganes see meetod on (intertekstuaalsus?), kui teistelt midagi laenatakse, leiab siin halastamatut kasutust. Kui ma ei eksi, peaks see olema vana postmodernismi võte, kuid Belials paneb selle tööle ja oh imet, see töötab. Eks ta ole, sõnaga tuleb kokkuhoidlikult ümber käia, ning ulmega on veel see hea asi, et sealt on, mida võtta, ja olmest samuti. Need vähesed, keda ma ära tundsin, olid tegelased alates muinasjuttudest ja lõpetades Clarke`i Kosmose Odüsseiaga. Üsna lai palett. Korra isegi guugeldasin, et kes see Ellen Ripley ikka oli. Piisas pildi nägemisest, et ära tunda filmi Alien kangelanna Sigourney Weaveri kehastuses. Belialsi miniatuuris on tal küll väike, kuid see eest kand

Ainult arvamus, ei midagi isiklikku Juhtusin Reaktorist jutte lugema ja tegin mõned ääremärkused. Tegemist ei ole mingi kriitikavooruga, rohkem on see nagu iseendale ülestähenduste selitamine. Asi sai alguse FB ajajoonelt, kus üks autor jagas oma jutu linki ja nii ta läks, lugesin siis kogu valimiku läbi. Muljed on nii ja naa, oli tugevamaid jutte, esines ka nõrgemaid, eks ta sedasi on ikka olnud.  1. Meelis Looveer. Enaõnnestunud ajaränd. Kuskil linnas elab nõid, kes võib mõõduka tasu eest oma kliendid saata minevikku. Sõbrad Frederik ja Ricardo on asjast huvitatud ning nende ajarännuplaan peaaegu teostub. Üks sõber läheb aastasse 1500, teine hilineb ajarännu protsessile, aga vahepeal politsei laseb nõia maha. Frederik jääb minevikku lõksu, kuid pikal rännakul õpitud maagia ning sõbra Ricardo abil suudab ta kaasaega tagasi tulla, kuigi ta pole enam teps sama inimene kui enne. Hästi lihtne lugu oli, midagi põrutavat polnud. Sügis ja nõiad ja Halloween, siis isegi võib lugeda. Kirjutatu

  Minu isa luulud. Koostanud Joel jans ja Jüri Kallas. Gururaamat. Lümanda, 2023. 358 lk. Ulmeguru sarja neljandas raamatus pakutakse lugemiseks 17 pala aastaist 1953-1989. Et tegemist on Nõukogude Eestis ilmunud lühiproosa valikuga, olin juba aegsasti teatud eelarvamustega varustatud, aga... läks paremini. Arvasin küll, et punapropat hakkab lendama kahte lehte, kuid midagi hullu ei olnud. Tõsi, esimeses jutus on veel V. Beekmanil keski partorg sinna teiste sekka ära eksinud, kuid 50ndad oli üldse üks jube aeg. Peale kroonukirjanike A. Jakobsoni ja H. Leberechti ei oska sellest dekaadist kohe hoobilt kedagi nimetadagi, aga nüüd on lühiproosas jutuga "Kiired maailmaruumist" ka sõjajärgse ulme sünniaasta paika pandud. Lugu ise viib Lõuna-Eestis asuvasse laboratooriumisse, kus noorel keemikust peategelasel tuleb hakata tuumaenergia peidetud saladusi uurima. No tõesti, kas ei ole see tükati aktuaalne teema veel tänasel päevalgi. Ent kõik ei laabu nii kuis peaks, omakasust pimesta