Mööda netti

  Hugo Gernsback (1884–1967) oli Luksemburgis sündinud Ameerika leiutaja, kirjanik, toimetaja ja ajakirjanduse väljaandja, keda sageli nimetatakse "ulme (science fiction) isaks". Hugo teened on ilmselt suuremad, kui tema kirjanduslik panus autorina, kuid ühe tema romaani katkendid on ilmunud kunagi ka Rahva Hääles (1956, 10. mai). Originaalis oli raamatu pealkiri "Ralph 124C 41 +". Sissejuhatuses mainitakse küll asju, mis vahepeal on juba kasutusele võetud, nagu televisioon, kuid tekstis on veel leiutisi, milleni seni pole kuuldavasti jõutud. Peategelane näitab külalistele aerotaksoga öist New Yorki aastal 2660, juttu on veel batsillatooriumitest, mis hävitavad baktereid, siis kasutatakse menograafi ehk mõtete üleskirjutamise aparaati ja lõpuks veel hüpnibioskoopi, millega saab omandada teksti unepealt. Sellised pöörased tehnika imed olid siis H. Gernsbackil mõttes, kui ta 1911 aastal seda romaani kirjutas. Nendes katkenditest küll romaanist suuremat pilti ei saa, m...

 Zinovi Jurjev. Täielik muutmine. Ulmeromaan Originaali esmatrükk: 1975 Tõlkinud: Peeter Elbing Zinovi Jurjev (õieti Zjama Judovitš Grinman; 1925 – 2020) oli Venemaa ja Nõukogude kirjanik, ajakirjanik, satiirik ning ulmeautor. Satiiriline ulmeromaan „Täielik muutmine“ (1975) ilmus eesti keeles Peeter Elbingu tõlkes ajalehe Noorte Hääl järjejutuna 1977. aasta alguses (12. jaanuarist kuni 19. märtsini). Teos kuulub autori tuntud Sherwoodi-ainelisse ulmeloomingusse. Nõndaks. Ulme-krimiromaanis "Täielik muutmine" tegutseb asjalik advokaat Jason Rondol, kes peab kohtusaalis seisma nii kaitsja kui hiljem süüaluse rollis. On parasjagu kättejõudnud tuleviku kapitalistliku ühiskonna arengufaas, kus õigusemõistmist hakkavad otsustama masinad. Süüdimõistetul lastakse valida, kas surmanuhtluse või enese muutmise vahel. "Muutmine" tähendab isiksuse täielikku ümberkehastumist, talle jääb küll alles nimi ja mälu, kuid ta on edaspidi vaikne ja vagur kui talleke.  "Teis pole e...

  Murray Leinster. Esimene kohtumine. Tõlkinud Mart Aru. "Matemaatliselt on täiesti tõenäoline, et kusagil meie galaktikas eksisteerib teine rass, kelle tsivilisatsioon on võrdne meie omaga või on sellest ette jõudnud. Keegi ei ole osanud arvata, kus või kunas me temaga kohtume, aga näib, et meil on see käes." Nõnda ütles kapten. Tema laev, "Llanvabon", on teaduslikel eesmärkidel uurimistööd tehes jõudnud Maast üsan kaugele, umbes neli tuhat valgusaastat. Vähi udukogus toimub kohtumine võõrastega, kuigi ega nad nii väga erinevad inimestest polegi. Hingavad küll lõpustega, on väikest kasvu ja pelgavad valgust, kuid mõtlevad ikka samamoodi kui maalased. Kohtumine päädid olukorraga, kus mõlemad osapooled otsivad pingsalt väljapääsu, et lahkuda sõpradena. Paraku hoiavad nad teineteist relvadest kirbul, sest kui kohtuvad kaks tsivilisatsiooni, peab üks teisele alluma või algab sõda või seatakse ohtu koduplaneet. Olukord saab lahendatud õige lihtsal viisil ja lepitakse ko...

  Clifford D. Simak. Sarm. Tõlkinud Heiki Kiviloo. Kosmoselugu ajast, kui keegi veel üleval polnud käinud. Jah, see fakt andis põhjust fantaasial vabalt lennata, mida Simak siis uljalt ära kasutas. Loo keskmes on ekspeditsioon, mis saadetakse missioonile otsida mõnelt planeedilt elu, tsivilisatsiooni, teisi rasse. Kolmeliikmelist meeskonda sõidutab laev nimega Sarm, mis on nii robot, tehisaru kui ka inimlike tunnustega kaaslane. Ühel hetkel teatab Sarm meeskonnale, et ta armastab neid kõiki ja kavatseb koos nendega põgeneda, kosmoses ju ruumi jagub. Vaatamata vastuseisule õnnestub laev maandada kuskil Maaga sarnasel planeedil ja seal see draama siis end lahti keribki. Häbematult vähe olen lugenud Simaki raamatuid, tõlgitud on neid päris mitmeid, peaks seda viga üritama parandada. See jutustus oli mõnusa minekuga, jagus nii huumorit kui mõtlemisainet. Need vanad ulmelood on tihti peale mulle selline koht, kus on kosutav käia akusid laadimas. Nostalgiat tõi esile ka tõik, et jutt on ...

  Reaktoril on sünnipäev. 15 aastat võrguajakirja vedada, teha seda vabatahtlikult ja entusiasmist, minu lugupidamine, toimetus, tegijad. Palju õnne!  Tim Hornet. Frank. Aleksander Kivi, elupõline leiutaja, kauge Jaan Tatika järglane on endale küll kindlustanud majandusliku äraelamise, kuid tervis pole enam see, mis oli varem. Nüüd tuleb tal veeta päevi ratastoolis ja voolikute otsas, sõltuda teistest. Tema lähim abi on endaloodud tehisarul põhinev abiline Frank, kes on juhtimise nii kodus kui äriasjades juba ammu üle võtnud. Aleksandri poeg Enn käib isa juures vaid selleks, et pumbata välja raha või midagi pihta pnna ja hiljem maha müüa. Jutt räägibki isa ja poja ja Franki viimasest kohtumisest, mis saab saatuslikuks... Kui üldse midagi oli liiga palju siin jutus, siis vb autori enda kõne tikkus kohati laiutama. Seda Aleksandri minevikku ning leiutamist oleks võinud kuidagi otsesemalt edasi anda, nt et isa peab pojale loengu, mis ta kõik teinud on või nii, aga see on ainult m...

  Vera A. Gadd. Vaikne kõrvaltänav. Jutuleht. 1938; nr 50 (14. detsember) See väike õuduslugu viib lugeja Inglismaale kuskile Londoni lähistele. Farn House on vaikne kõrvaltänav, majad on seal ronitaimedega kaetud ja õhkavad ebasõbralikkust, kuid see ei takista miss Hasel Petersil oma päranduse eest sinna uus eluase soetada. Naabrid ei jäta just head muljet, need on kõik vanad ja kurjade nägudega naised. Miss Haseli prassingud tekitavad ütlemisi, kodutänava rahu ja vaikus on ohus. Väikestviisi antakse mõista, et lärmitseja võiks oma asjad kokku pakkida ja leida mõni teine koht pidutsemisteks. Välja kolima mõistagi ei hakata, pigem lükatakse pidudele hoogu juurde. Jõuluõhtul kutsub üks naaber kogu tänava elanikkonna enda juurde ning miss Hasel saab kuulda asju, mida ta poleks osanud arvata ja juua jooki, mis muudab ta elu lõplikult. Õdus õudus, ei oska muud selle kohta öelda. Päris Poe` ega Lovecrafti mõõtu välja ei anna, kuid iseenesest midagi ette heita ka pole. Häirima jäi see te...

  Karl-Heinz Tuschel. Silmapaistmatu mr. McHine. Tõlkija Juhan Nurme. Esmatrükk 1969. Eesti keeles 1972 ajalehes Harju Elu (nr 7-36). Wiki andmetel saan sedastada, et Karl-Heinz Tuschel (sündinud 23. märtsil 1928 Magdeburgis; surnud 12. veebruaril 2005 Berliinis) oli saksa ulmekirjanik, luuletaja ja kabareekirjanik. Tuschelit peetakse üheks populaarsemaks ja viljakamaks Ida-Saksamaa autoriks ulmežanris. /---/ Alates 1976 aastast töötas ta vabakutselise kirjanikuna.  Eesti keeles temalt ühtki raamatut ilmunud ei ole, vähemalt Urram.ee lehel vastavad andmed puuduvad. Tuleb välja, et seesinane ajalehes ilmunud järjejutt jääb mul suure tõenäosusega esimeseks ja viimaseks kohtumiseks kodanik Karl Heinz Tuscheli proosaga.  Ulme-krimi lühiromaan "Silmapaistmatu mr. McHine." kulgeb Illinoisi osariigis Middletonis arvatavasti möödunud sajandi kespaiku. Ühiskonnas pettunud füüsik Jeremias Joshua Butkins paistis mõne veidrusega silma juba oma eluajal. Nimelt lasi ta endale ehitada k...

  Pasi Ilmari Jääskeläinen. Väära kassi päev. Tõlkinud Arvi Nikkarev. Skarabeus. 2026 (s.k. 2017). 358 lk. P. I. Jääskeläinen (1966) elab Jyväskülas, õpetab koolis soome keelt ja kirjandust ning avaldab aeg-ajalt proosat. Varem on temalt eesti keeles ilmunud jutukogu "Taevast kukkunud loomaaed" (Skarabeus, 2002). "Väära kassi päev" on Jääskeläineni neljas romaan, mida on tõlgitud veel ka tšehhi, ungari, hispaania ja galeegi keelde. Saatesõnast loen, et teda hindavad lugejad, kes otsivad raamatust midagi teistsugust ja mõtlemapanevat. See erilisus kajastub eelkõige autori meetodis, milleks on maaagiline realism ehk new weird. Mis puutub lugeja kaasamisse mõtlema, jah, eks esines sedagi. Lugu ise kulgeb ühe päeva jooksul Marrasvirta nimelises linnas, kus poeg otsib hooldekodust algul surnuks peetud, siis üles ärganud ja põgenenud ema. Pealispinnal lookleb tegevus südikas detektiivloo taktis, käib nii öelda kassi-hiire mäng. Kuid detailides kipub Jääskeläinen veidi üle...

   Raskus rinnal (Tim Hornet) Üks veski seisab vete pääl ja veski tööd ei tehta seal. Põhimõtteliselt nii on ongi selles loos, kuni asja saabub uurima kääpapatrull ning kooljast möldril tuleb aru anda, mis puhul kivid seisavad. Tegelased pole küll päris siitilmast, kuid rollid on arusaadavad. Hornet arvatavsti teab, et ulmes peetakse põrumiseks seda, kui loo lõpus selgub, et kõik eelnev oli ainult uni, kuid siin on üks aga. Kui jutt on kirjutatud lastele, siis võib kasutada ka sellises võtmes deus ex machina tehnikat. Iseenesest on see veidi õudne ja nunnu fantasyjutuke.  Kõige pikem taksosõit (Tarvo Kaspar Toome) Alvaro saabub lennujaama, istub taksosse, annab aadressi ja jääb väsimusest magama. Ärgates leiab ta end Suure Kanjoni juurest vaateplatvormilt nautimas suvepäeva. Paraku ei lase auto teda enam välja, uksed on suletud ja ainus vestluskaaslane on automaatvastaja, robot või masin vms, mis mängib talle ainult ühte laulu ja lubab hoolitseda kliendi heaolu eest....

  Tõlkinud Arvi Nikkarev. Skarabeus. 2002. 296 lk. Soome võib ju lähedal olla, aga see ei tähenda, et seal ilmuvast ulmekirjandusest võiks siinpool lahte saada täit ülevaadet pelgalt guugeldamise abiga. Midagi kindlasti leiaks ka, kuid paljud asjad seisavad maksumüüri taga ja põhjust pole vaja kaugelt otsida. Suureks teeneks siinkohal võib aga pidada kirjastuse Skarabeus tõlkeid, mis juba aastaid seda tühimikku mitme raamatuga edukalt täita on suutnud.  Pasi Ilmari Jääskeläineni (s. 1966) kui kirjaniku kohta on tagakaanel kirjas, et ta kirjutab soome kõige isikupärasemat ulmet. Selle julgelt ulja väitega ma raamatu lahti lõingi ning avastasin, et seesinane pole ei rohkemat ega vähemat kui pelgalt jutukogu. Kaheksa teksti, mõni pikem, mõni lühem, on varem ilmunud erinevates väljaannetes aastail 1996-2001. Pikale veniks, kui hakata neid kõiki üksipulgi läbi hekseldama, sestap üritan mingeid lugude ühisjooni tabada.  Loogiliselt raamatule lähenedes oleks esimene samm tunda h...

  Tim Hornet. Kivine sõprus. Kes kord Meduusa juurde on läinud, see sealt enam nii lihtsalt ei lahku. Üks kiviks moondatud külaline aga ärkab iga õhtu uuesti ellu ja üritab juttu ajada. Pikapeale võtab Meduusa vedu ning saab aimu külalise päritolust. Minna tagasi antiiki, laenata sealt tegelasi, see polegi vast kõige hullem mõte, inimene ju ei pidavat nagunii ajas palju muutuma. Ikka tunneb ta puudust teise järele, üksi olla ei soovi keegi. Pidin natuke guugeldama, et meelde tuletada, kas ei olnud tegemist mõne kreeklaste jumalaga, aga ei, Meduusa oli täitsa tavaline surelik, kuigi jumalikku päritolu. Teise tegelase nimi oli Huldra, tema kohta on netis kirjas, et see oli Skandinaavia mütoloogias siiski naine, mitte mees, nagu autor teda on kujutanud. Suuremat sorti vaimustust ma ei oska Timmu miniatuure lugedes küll kogeda, kuid seda pean ometi ütlema, et lühidalt kirjutamise tehnikat ta valdab. Tim Hornet. Kuidas me ussid saime ja... Agu Sihvka annab aru, mismoodi ta koos kaaslast...

  Manfred Kalmsten. Susikiuste. Fantaasia. 2026. 176 lk. Varem lühijuttudega kätt harjutanud Manfred Kalmsten jõudis tänavu oma esimese romaanini. Siin kaante vahel on koos palju seda, mida autor on juba varem ka käsitlenud, olgu selleks siis Põhjala saagade temaatika, viikingid, karmid tegelased ja maagia. Juurde on tulnud aga mõõdet, maailmad on justkui avaramaks muutunud. Kosmos pole enam tähistaevas kuskil kõrgel, vaid seal liigutakse juba sööstikuga. Kuid loo keskmes on siin naissõdalane Hagenhild, kes on vahetanud usku, andnud ära poja ja pärast pikka teenistust sõjardina soovib minna erru. Neliteist aastat pole ta oma last näinud, saab selle kätte, kuid kohe see röövitakse ja kogu raamat kulgebki mööda poja otsingute rasket rada. Debüüdi kohta on siin ju raamatut küll. Mul läks lugemisega kaua aega, aga suvel ma ei saa nagunii lugeda, muid tegemisi on liiga palju, remont kodus jne. Vähemalt teisel katsel õnnestus raamat läbi saada. Kui midagi lugemiskiirust maha võttis, siis...

  Manjana. Mõttekaaslased. Tulnukatega kohtumised on selline teema, mille puhul ei ole ilmselt vaja lisada, et see on nüüd ulme, siin peaks ju kõik nagunii juba eos selge olema. Manjana jutustuses laseb end vabalt kerida ja avastada, et alles lõpusirgel anda üks paremsirge. Lugu räägib meile minajutustajast neiu, kes elab planeedil Kveiar. Ta õppis koolis emotsioonide kontrollimise abil liikuma paralleelmaailmade vahel. Järjekordse rännaku käigus jõuab neiu tundmatusse kohta ning tutvub sümpaatse noormehega, kelle vastu ei saa olla mitte ükskõikne. Nii tutvumine kui suhtlemine toimuvad telepaatia teel, samas kuuleb neiu peas hääli, mis ei ole tema vastu kuigi sõbralikult meelestatud. Et natukenegi aru saada, mis toimub, kes on paha, kes hea, tuleb hakata otsima probleemi juurpõhjust. Kas nüüd just midagi väga uut siin oli, selles ma julgen kahelda, neid telepaatia asju tegi juba S. Lem oma Solarises, kuskil keegi kindlasti veel, aga see selleks. Manjana maailm meenutas veidi filmi ...

     Aprillinali (Kaarel Kõvabait) Mis juhtub, kui üks IT - mees laseb džinni pudelist välja. Algab segadus, mis läheb üle lauspaanikaks. Neid AI nalju võib teha ikka, pole see esimene ega jää ilmselt ka viimaseks korraks. Küsimus ei ole tegelikult selles kas see kunagi juhtub, vaid pigem selle, et millal tehisaru ohjad üle võtab, selle eest oleme siis jälle hoiatatud.  Tekstina on jutustus veidi kahvatu. Selle erialase argooga on veidi üle pakutud. Autor võib ju ITs kodus olla, kuid sel juhul tuleks materjal võhikule samuti söödavaks vaaritada. Neid ingliskeelseid koodijuppe oli ikka liiga palju, et pilti paremini kokku panna. Muidu see masinate ühinemine ja Internatsionaali mängimine neil oli päris pull leid.  Narri revolutsioon (Brita Siimon) On siis üks tuldpurskav lohe, kes päästetakse vabadusse, kus ta hakkab alkohoolikuks.  Iseenesest riivatakse ju valusat probleemi, mis see töötus ikka muud olla saab, aga... Kivirähkini on veel pikk tee minna. Jutu ...

Mai jutud olid küll äärmiselt kehvad, aga niipalju suutsin end ikka kokku võtta ja sundida, et läbi need lugesin. Suurem osa on neist kirjutamise töötoas valminud, mis vajutab oma pitseri nii sisule kui vormile. Pigem on tegu toorikute, kui valmis tekstidega, aga arvatavasti oli neid vähemalt lõbus kirjutada.   Pastlad… Pastlad? (Tea Roosvald) Tegevuspaik peaks olema põlvkonnalaevas, aga see pole oluline. Üks isa otsib pastlaid, et neid mustal turul maha müüa ja aidata seeläbi poega. No ja isa otsib siis poja toas neid pastlaid.  Kõige lühem jutuke seekord, mida oli aga väga raske lugeda. Liigendamist, teksti jagamist lõikudeks ja nende vahel tühikute kasutamist, seda kahjuks Tea eriti ei kasuta. Ja need laused, oeh. Kuidas näiteks tänapäeva noorukid progesid oma koobaste ruumiloogikat, leiutades auke ja tühimikke reaaltarindite ja psühholoogiliselt kandvate seinte vahele, nii et võisid taktiil-vara oma korteris peita mitte ainult sõprade eest, vaid see jäi nähtamatuks koguni ...

 Leho Lahtvee. Ja siis tuli põgeneda. Infotehnoloogia õpetaja Oliver saabub pärast pikemat eemalviibimist tagasi kodumaale ning avastab ehmatusega, et vahepeal on asjaolud liikunud halvemuse poole. Muutunud pole mitte ainult poliitiline kliima, vaid Oliver ise on tagaotsitavaks kuulutatud. Algab põgenemine, kohtumine tegelastega, keda enam ei tea, kas usaldada või kahtlustada neid halvimas. Üldiselt ei olnud väga kehvapoolne jutt, selline mahe-muhe küberpunk põnevik päevapoliitilistel äärealadel. Kohe alguses haarati härjal sarvist ja hakati sündmustikku lahti kerima. Need vahele pikitud analüüsi osad selgitasud, et kes ja kus ja miks. Midagi otseselt ripakile ei jäänud. Võis ju olla natuke väheusutav ning kergekaaluline see julgeoleku sekkumine, sõjaväelaste kujutamine, et kas nii lihtsalt siis käibki suhtlus kõrgemate sõjaväelastega? Noh, eks ulmes tuleb mõnikord vaadata asjadele ka läbi sõrmede. Nagu ma autori kommentaaridest aru sain, siis on see tal juba kolmas kord sama lugu ...

 Tim Hornet. Raudsaare varjud on antimilitaristlik tulevikukaemus, mis ei üritagi pakkuda midagi rabavalt uut, vaid oma siiras lapsemeelsuses tegeleb ei enama ega vähema kui hoiatamisega. Kaks muhedat tegelast, erusõjaväelane Major Tom ja meedik Skräppy, satuvad pärast suuremat konflikti, kui on saabunud rahu, meres ujuvale saarele. Tolle saare moodustavad endised sõjalaevad, kuid nüüd seisavad nad dokis ja parandavad iseend. Aga Tom ja Skräppy ei otsi sõjalaeva, vaid alust, kus tehakse teadust, miks, seda pole öeldud, vähemalt väidetakse, et nad otsivad. Nende teele satub teisigi asukaid, kes on jäänukid suurest sõjast, keda tuleb üle kavaldada või muidu jääb rännak pooleli. Eks ta natuke meenutas küll filmi Veemaailm, aga Timmu jutus jääb midagi puudu, lugu ei moodusta tervikut. Tomi ja Skräppi tausta kohta eriti aimu ei saa, kuidas nad kohtusid, kes nad on? Ma ei ole väga palju Timmu jutte lugenud, tavaliselt on need olnud sellised ühe A4 suurused laastud, et loed ja unustad, v...

  György Botond-Bolics. Redivivus palub tuld. Ungari keelest tõlkinud Tiiu Kokla. Eesti Raamat. 1975. 160 lk. Lühike saatesõna raamatus ütleb, et Botond-Bolics (1913 - 1975) oli ungari kaasaegse ulmeromaani silmapaistvamaid esindajaid, ja veel saab teada, et "Redivivus..." on tema neljas romaan, mis neli aastat peale ilmumist tõlgiti eesti keelde.  Raamatu tegevus toimub tulevikus ühes Küberneetika Instituudis. Juba on võimalukud lennud Marsile, sealt leiti sadu tuhandeid aastaid tagasi elanud marslase ajud purgis, need olid endise linna varemetes sügaval liiva all. Esimesel võimalus toimetati leid uurimiseks maale. Doktor Bertalan tegeleb memotransferatsiooniga, see on mälu ülekandmise võimalus ühelt ajult teisele masina abil. Rottide peal on katsed juba õnnestunud, aga inimese peal pole seda veel tehtud. Võimalus marslase aju mõnele inimesele üle kanda vajab veel vaid kolleegiumi heakskiitu, aga seda doktorile loomulikult ei anta, ehkki vabatahlik, kes katsejänesena enda pä...

  Veebruari numbris ilmunud kolme loo autorid peaksid olema ulmesõbrale tuttavad, kõik nad on varem Reaktoris juba midagi avaldanud. Kuna autorite isikud mulle suuremat huvi ei paku, siis pikemalt ma sel peatuma ei hakka. Küll aga loen ma meeleldi nende loomingut, jutte, mida nad toimetusele saadavad. Veebruari saak oli natuke kopsakam kui jaanuaris, aga ülemäära rõõmustamiseks ka väga põhjust ei näe. Mati Tee. Kohtamine minevikuga. Eksistentsialismi küsimused ei kao tulevikus kuhugi. Minajutustaja räägib siin, kuidas ta arheoloogina käis kaugeid planeete kaardistamas. Kord satub ta ühele hauakambrile, kus on kirstus inimesele väga sarnase naise jäänused. Öösel ärkab see koolnu üles, hiilib laagrisee ja maha saab peetud väike vestlus, seejärel kadunuke kaob. Kuidas too võõras sinna planeedile sattus ja mis seal juhtus, saab lugeda jutust.   Midagi siin loos ju oli, ajaränd, natuke tsivilisatsioonide arengut, liikide segunemist, maagiat, aga veidi amatöörlikult kirja pandud. Ei...

  Ja viimases numbris on siis need jutud: A. J. Mordtmann. "Carnatiku hukk". Endisaegne merejutt vestab pikaleveninud reisist jäämägede vahel. Kapten Clifford sõidab koosa naise ja meeskonnaga inglise bargil "Carnatic" Rio de Janeirost Batavia suunas, kui nende laev kaldub kursilt kõrvale ja satub Antartika lähedusse. Kinnikülmunud laev jäetakse maha, edasi minnakse kahe paadiga. Kapteni naine läheb kaasa esimese paadiga ja kapten järgneb ülejäänud seltskonnaga teises paadis. Lähenevas udus kaotavad mõlemad paatkonnad üksteist silmist, kuid päev hiljem korjab üks lähedusse sattunud laev mõlemad seltskonnad peale. Jahmatusega avastatakse, et kapteni naine ei ole kaasa tulnud. Proovitakse küll "Carnaticut" üles otsida, aga leidmata see jääb. Kolm aastat hiljem leitakse laev siiski üles ning kapten kohtub taas oma abikaasaga või on õigem öelda sellega, mis temast järel on. Eks ennemuiste olid laevad puust ja mehed rauast, räägib vanarahas. Kogu ebausu kohta, ...

  Sirvisin põgusalt ka seda ulmeajakirja, leidsin päris mitu juttu, millest lühidalt allpool. H. G. Wells. "Läbi akna".  Bailey on invaliid, ta jalad on sidemeis nagu muumial ning tema päevad mööduvad tugitoolis istudes jälgides akast väljas toimuvat. Maja juurest voolab mööda tiheda liiklusega jõgi, nädala pärast on kõik laevad Bailey`le juba teada. Kord hommikul märkab ta kaldal toimuvat inimjahti, kui ühelt laevalt maha karanud malailast ajavad taga kolm meest. Põgenik jõuab Bailey rõdule ronida ning hoida hirmu all ka majapidajannat. Meenutas natuke huckleberry-finniliku maailma, sestap paigutasin jutu kuhugi Ameerika lõuna osariikidesse paar sajandit tagasi, aga eks see ole rohkem lugeja vaba valik, kuhu ta loo mõttes asetab. Arvasin küll, et tegemist võiks olla katkendiga mõnest suuremast loost, aga vist ei ole. Mis juhtus Bailey`ga, et ta invaliid oli? Mispärast malailast taga aeti? Need asjad jäävad lahti rääkimata. Aga õuduse poole pealt... hirmu ei tekitanud, pigem ...