Pasi Jääskeläinen. Taevast kukkunud loomaaed.
Tõlkinud Arvi Nikkarev.
Skarabeus. 2002. 296 lk.
Soome võib ju lähedal olla, aga see ei tähenda, et seal ilmuvast ulmekirjandusest võiks siinpool lahte saada täit ülevaadet pelgalt guugeldamise abiga. Midagi kindlasti leiaks ka, kuid paljud asjad seisavad maksumüüri taga ja põhjust pole vaja kaugelt otsida. Suureks teeneks siinkohal võib aga pidada kirjastuse Skarabeus tõlkeid, mis juba aastaid seda tühimikku mitme raamatuga edukalt täita on suutnud.
Pasi Ilmari Jääskeläineni (s. 1966) kui kirjaniku kohta on tagakaanel kirjas, et ta kirjutab soome kõige isikupärasemat ulmet. Selle julgelt ulja väitega ma raamatu lahti lõingi ning avastasin, et seesinane pole ei rohkemat ega vähemat kui pelgalt jutukogu. Kaheksa teksti, mõni pikem, mõni lühem, on varem ilmunud erinevates väljaannetes aastail 1996-2001. Pikale veniks, kui hakata neid kõiki üksipulgi läbi hekseldama, sestap üritan mingeid lugude ühisjooni tabada.
Loogiliselt raamatule lähenedes oleks esimene samm tunda huvi, millest siis raamat räägib? Jääskeläineni puhul on seda veidi raske öelda, jutud on siiski üsna erinevad. Üks ühine läbiv joon võiks olla aeg, selle kulgemine, sellega manipuleerimine ning mõju tegelastele ja nende vahelistele suhetele. Eessõnas ütleb autor, et ta vabanes läbi kirjutamise lapsepõlve hirmudest. Lühiromaan "Seal, kus rongid pööravad ringi" (jutt ühes Soome väikeasulas elavast naisest, kes elab läbi kaks minevikku)olevat vabastanud kirjaniku lapsepõlve painajalikest unedest, milles rongid sõitsid maha rööbastelt ja muutusid ohtlikeks.
Maagiline realism näikse olevat Jääskeläineni meelisvõte, milleta ei saa vist ükski muljetaja üle ega ümber, kes kunagi tema raamatut vaagida kaalub. Märkssõnadesk võib veel lisada unenäolisuse ja ohjeldamatud eksirännakud alateadvuse salajastes soppised. Mäletan, et Pavka ütles kord arvustades, et soomlased on kirjanikud traagikud, kui nad kirjuatavad ajaloost. Selle kogumiku nimiloos tuleb see vast kõige rohkem esile. Sõja koleduste järelmõju kirjeldada läbi lapse silmade, mis võiks olla hullem veel. Samas möönan, tõsi ta on, et ega ka ülejäänud lugude lõpud just optimismist pärlenda.
Päris lemmiklugudeks saan pidada kahte pala, "Kui oleksime meiegi siin" ja "Sügavuses luurab teine". Esimene räägib võimalusest oma maine keha maha jätta ning siirduda masina loodud tehisreaalsusesse ehk paradiisi, nagu nad ise seda nimetavad. Abielupaari naispool lahkub salaja sinna tehtud maailma ja mees jääb pisut abituna maha. Lausa draama, ehkki lõpp jäi pisut lahtiseks. Teises jutus on raamjutustuse abil visandatud tuleviku maailm, milles kõik tehis on võtnud juba liiga suured mõõtmed. Võõrandumine loodusest kõlab kui viimane appikarje. Emotsionaalsel tasandil üks õnnestunumaid lugusid Jääskeläinenil.
Ega ülejäänudki lugusid saa kuidagi keskpäraseks pidada, oli igaühes midagi paeluvat, huvitavat ja lõpunilugemist väärivat. Eelviimases loos "Oi aegu ammuseid: minu elu raamatukoguhoidjaga" (1999) on detaile, mis praegugi veel/juba pakuvad kõneainet. Kui täna on ebasoosingus raamtuid kirjutav AI, siis Jääskelläineni jutus võitleb raamatukogu hoidja sama asja vastu, kuigi tema nimetas seda võimalust siis sõnaga "kompi". Samas jutus on ka väljendid "eidekeeris" ja "ajakosk", milledega ma tundsin mingit samastumist. Seda eidekeerist kasutab autor sellises kohas, kus aeg hakkab hästi aeglaseselt liikuma, ajakosk on aga koht, kuhu sattunu jaoks möödub aeg jälle kiiremini. Ulmes on need levinud võtted, aga Jääskeläinen kirjutas need sedasi lahti, et jäin mõtlema, tõepoolest, kui loen huvitavat raamatut, satun ajakoske, kui ootan unetul ööl hommikut, oleksin nagu eidekeerises. Aga eks päriselu tihtipeale inspireeribki ulmekirjanikke.
Nautisin Jääskeläineni tekste juba seepärast, et ta on tehniliselt heal tasemel sõnasedja. Võib tihti kuulda kurtmisi, et "näita, ära lobise", need käivad pikkade kirjelduste kohta, kui lugu ühe koha peal tammub või toodetakse saepuru. Minu meelest Jääskeläinen muud ei teegi, kui ainult lobiseb, näitamist, otsest actionit, isegi dialoogi on tal suht vähe, kuid ta lobiseb meeldivalt, vaheldusrikkalt, langemata literatuuritsemisse, haarates kaasa ja viies oma maailmadesse. Olgu, kui ilmetu kaanepilt kõrvale jätta, siis on see igati aus lugemislektüür, millega soome ulmet avastada.
Kommentaarid
Postita kommentaar