Reaktori jutud september 2026

 

 Raskus rinnal (Tim Hornet)

Üks veski seisab vete pääl ja veski tööd ei tehta seal. Põhimõtteliselt nii on ongi selles loos, kuni asja saabub uurima kääpapatrull ning kooljast möldril tuleb aru anda, mis puhul kivid seisavad. Tegelased pole küll päris siitilmast, kuid rollid on arusaadavad.

Hornet arvatavsti teab, et ulmes peetakse põrumiseks seda, kui loo lõpus selgub, et kõik eelnev oli ainult uni, kuid siin on üks aga. Kui jutt on kirjutatud lastele, siis võib kasutada ka sellises võtmes deus ex machina tehnikat. Iseenesest on see veidi õudne ja nunnu fantasyjutuke.

 Kõige pikem taksosõit (Tarvo Kaspar Toome)

Alvaro saabub lennujaama, istub taksosse, annab aadressi ja jääb väsimusest magama. Ärgates leiab ta end Suure Kanjoni juurest vaateplatvormilt nautimas suvepäeva. Paraku ei lase auto teda enam välja, uksed on suletud ja ainus vestluskaaslane on automaatvastaja, robot või masin vms, mis mängib talle ainult ühte laulu ja lubab hoolitseda kliendi heaolu eest. 

 Kunagi ammu on kirjutatud üks sarnane jutt Reaktorisse, milles keegi jäi majja kinni ja elektrooniline kaugelt juhitav kodutehnika ei lasknud teda enam välja, sestap oli lõpp ka siin loos aimatav. Tookord küsis Maarja, et miks see kõik juhtus ja kes oli juhtunu taga. Täna pole enam mõtet seda küsida. Asja kurbloolisus on selles, et küsimus pole enam kas, vaid millal nii võib juhtuda, et pahatahtlik AI üle võtab. Ulmest on saanud olme. Vast ei oleks midagi väga valesti olnud, kui autor oleks saatnud oma loo ajakirjarle Värkse Rõhk või misa nad seal on kõik. Samas kirjutatud on ütlemata hästi, vähemalt mul hakkas küll lühifilm silme ees jooksma.  

 Hetk enne (Tarmo Niinepuu)

62. aastane Robert veedab vähihaigena viimaseid päevi haiglavoodis koos perega ja on veendunud, et elu on elatud parimal võimalikul moel. Ükski hea ega halb mälestus pole läinud meelest ning lapsed on juba suured. Siis hakkab pilt ta silme ees muutuma, toimub ärkamine kuskile teise reaalsusesse.

Tegelikult oligi mees mängu simulaakrumisse end unustanud ja kuna seal oli meeldivam kui väljas, ei soovi ta tagasi enam tulla. Kogu varasem minevik, enne mängu, oleks ka justkui peoga pühitud. Algus oli jutul paljulubav, aga edasi läks juba tüütuks. Nii lühikese mahu juures ei saanud see lugu eriti tuult tiibadesse, midagi meeldejäävat ka justkui polnud, klišeed ei toiminud. Õhku jääb loo teine pool, et mis seal "reaalses" maailmas siis nii halba oli, et sealt pidi eemale hoidma. 

 Kui mind ei oleks siin... (Tea Roosvald)

Keegi arheoloog tegeleb välitöödel labidaga eelmiste põlvkondade pärandi välja kaevamisega. Pärast pikemat rühmamist, oodates pikisilmi puhkust, on ta viidud üle sisetöödele, et kiiremas korras päästa värskeim leid, mingit sorti infokandjad. Midagi õnnestub avada ja talletada, osa kraami kipub riknema, kuid kas see vähene leitu on ikka seda aega ja vaeva väärt.

Ulmekirjutamise töötoas valminud jutu kohta oli siin juttu piisavalt. Kui aega on ca pool tundi ega siis midagi palju rohkemat valmis jõuagi kirjutada. Samas võis kontseptsioon juba enne kirjutamist autoril valmis olla. Maailm jäi küll veidi arusaamatuks, et oleks tulevikus, aga mineviku tehnikat kasutatakse veel, kuid teravik on suunatud olevikku. Mismoodi see pealkiri jutuga seostus, ei osanud hoomata, aga muidu on päris lahe satiiriline anekdoot. Näikse, et Roosvald on liikunud edasi lihtsuse poole, enam ei esine ulmekeerulisi lauseid. Tore. 

Reaktor