Reaktori jutud 2/2026

 

Veebruari numbris ilmunud kolme loo autorid peaksid olema ulmesõbrale tuttavad, kõik nad on varem Reaktoris juba midagi avaldanud. Kuna autorite isikud mulle suuremat huvi ei paku, siis pikemalt ma sel peatuma ei hakka. Küll aga loen ma meeleldi nende loomingut, jutte, mida nad toimetusele saadavad. Veebruari saak oli natuke kopsakam kui jaanuaris, aga ülemäära rõõmustamiseks ka väga põhjust ei näe.

Mati Tee. Kohtamine minevikuga.

Eksistentsialismi küsimused ei kao tulevikus kuhugi. Minajutustaja räägib siin, kuidas ta arheoloogina käis kaugeid planeete kaardistamas. Kord satub ta ühele hauakambrile, kus on kirstus inimesele väga sarnase naise jäänused. Öösel ärkab see koolnu üles, hiilib laagrisee ja maha saab peetud väike vestlus, seejärel kadunuke kaob. Kuidas too võõras sinna planeedile sattus ja mis seal juhtus, saab lugeda jutust.  

Midagi siin loos ju oli, ajaränd, natuke tsivilisatsioonide arengut, liikide segunemist, maagiat, aga veidi amatöörlikult kirja pandud. Ei tekkinud põnevust, pinget ega ootusärevust, mida võiks ühelt sellise mastaabiga loolt oodata, ja mõõdet siin tegelikult jagub. Puudu jäi oskusest rääkida lugu. Esimesed viis-kuus lehekülge, jah, ma printisin jutu välja, ei vaevu pikemaid asju ekraanilt lugema, on ikka paras kummi venitamine. Julgelt oleks võinud esimese veerandi teksti maha tõmmata või tilgutada hilisema teksti hulka osade kaupa olulisemat teavet. Maailma ehitamisse tasuks samuti panustada, ja (kõrval)tegelased... oeh. Abiks oleks olnud juba alguses mingi konteks luua, et nt minajutustaja sai kuskil Kuul asuvas baasis kokku mõne kolleegiga ja siis räägib talle oma juhtumistest. Praegu hõljub jutt lihtsalt vaakumis. Iseenesest on loo mõte, otsida kosmosest tsivilisatsiooni sõrajälgi huvipakkuv, kirja on see ka pandud muhedal toonil, ainult et see kõik upub kuhugi üleseletamise sõnavoogu.


Siim Lill. Esimene inimene Marsil.

Oma nägemuse tulnukatega kohtumisest on autor avaldanud kahes jaos. See siin on nüüd järg 2024. a  juuli Reaktoris ilmunud loole "Kosmiline elekter". Esimeses osas kulges rahulik elu nimetus Eesti maakohas, vaikses ja väikeses külas. Arnold käib töökojas mehaanikuna tööl ja vabal ajal, kui sügiseti seeni on,  korjab neid. Tema naaber Jaagup peab üksikuna pensionipõlve. Kokku saades kirutakse kallist elektrik ning aetakse niisama juttu. Ühel heal päeval saabuvad külasse pisikesed tulnukad, kes asutavad end elama Jaagupi keldrisse ja laenavad elektrit majaomanikule. Kuskilt sealt maalt esimene osa lõpeb, teises osas on Jaagup saanud tulnukatega kaubale, et nad võivad viia majaperemehe kosmoselennule. Jaagup tahab Arnoldit kaasa kutsuda, aga see ei võta vedu, nii tuleb ainult tulnukatest reisikaaslastega leppida. Tagasi maal avaldab Jaagup nördimust, et polnud seal Marsil vaadata eriti midagi.

Noh, jah, meh. Näis, et justkui oleks sotsiaalne tellimus, kirume kallist elektrit, midagi muud enam teha ei saa. Plussina tasub mainida kodumaist kohavalikut, mõneti äratundmist kohaliku olme tasandil vast esineski. Jaagupina kangastus mul silme ette Zorro nimeline tegelane, keda kunagi TVs kehastas Jan Uuspõld, selline parandamatu vingamees tundus olema. Aga jutuna jäi miskit puudu, idüll Õnne 13 laadis, no ma ei tea, pole päris hea valik. Pole konflikti, pole lugu, ütleb Uugametsa vanasõna.


Eeva Jeletsky. Leigri pärandus.

Fantasy loole kohaselt peab hea võitma halva, olgu vaenlased kas või oma rahvuskaaslased. Hoogne edasiarendus legendaarse kangelase järglasest tulevikus, kes peab kodusaare päästmiseks asuma ajarännakule. Postapo maailmas on Põhja-Eestis looduslikud ressursid ammendumas, levivad kuuldused, et Hiiumaale plaanitakse sissetungi. Vahtrepa Ehalill läheb teadjanaiselt nõu küsima, mida teha, et päästa veel, mis päästa annab. Abi küll leidub, kuid selleks tuleb draakoniga minna minevikku maomürki koguma.

 Eeva Jeletsky sai jala ukse vahele juba viimasel jutuvõistlusel. See jutt siin on grammike nõrgem, need alguse dialoogid, olid ikka koletu pikad. Ja kuhu jäi lõpp? Just hakkas madinaks minema, hobused ootasid ja siis pandi punkt. Sedasi on see jutt kui vaese mehe Kalmsten. Aga ülejäänud ehk siis keskmine osa on päris tore seiklus. Eks ta õige ole, et minevikust leiab ainest, mida tulevikus kasutada. Ja kas Tallinnast hakatakse massiliselt välja rändama... praegu on liikumine ikka vastupidine, eks näis.

Rõõm on märgata, et autorid ei pelga tegevuse toomist kodukamarale, kuigi see kätkeb endas ohtu langeda maavillasuse uinutavasse võrku. Samas pole ka ära unustatud kauget ning peibutavat kosmost, kus võimaluste spekter märksa laiem. Üksikuid puudujääke leidub igas jutus, head lühijuttu ongi raske kirjutada, kuid paremaks saadakse ikka läbi kirjutamise.

Reaktor