György Botond-Bolics. Redivivus palub tuld.

 



György Botond-Bolics. Redivivus palub tuld.

Ungari keelest tõlkinud Tiiu Kokla.

Eesti Raamat. 1975. 160 lk.


Lühike saatesõna raamatus ütleb, et Botond-Bolics (1913 - 1975) oli ungari kaasaegse ulmeromaani silmapaistvamaid esindajaid, ja veel saab teada, et "Redivivus..." on tema neljas romaan, mis neli aastat peale ilmumist tõlgiti eesti keelde. 

Raamatu tegevus toimub tulevikus ühes Küberneetika Instituudis. Juba on võimalukud lennud Marsile, sealt leiti sadu tuhandeid aastaid tagasi elanud marslase ajud purgis, need olid endise linna varemetes sügaval liiva all. Esimesel võimalus toimetati leid uurimiseks maale. Doktor Bertalan tegeleb memotransferatsiooniga, see on mälu ülekandmise võimalus ühelt ajult teisele masina abil. Rottide peal on katsed juba õnnestunud, aga inimese peal pole seda veel tehtud. Võimalus marslase aju mõnele inimesele üle kanda vajab veel vaid kolleegiumi heakskiitu, aga seda doktorile loomulikult ei anta, ehkki vabatahlik, kes katsejänesena enda pähe marslase mälu võtaks, end välja pakkus. Kui ei saa ametlikult eksperimenti läbi viia, proovib dotkor sihile jõudmiseks mitteametlikke viise. Katse viiakse läbi, aga tulemused asjaosalisi ei rahulda. Kõrvalekallete hulka võib lugeda ka kolm mõrva, mis kõik on selle õnnetu katsega seotud. Marslase ajuga rikastatud katsealune käitub kuidagi imelikult, ülbitseb ja ei hooli kellestki. Teda hakatakse hüüdma Rediviviuseks, seda nime kandis kunagi Rooma keiser Nero.

Suurem asi raamat see nüüd ei olnud. Algas küll hästi ja justkui lubas põnevust, aga siis taandus materjali tuima läbi kirjutamisse, nii et lõpuni lugemiseks pidin end veidi tagant sundima. Samas idee ei ole lool sugugi aegunud, pigem vastupidi. Võib isegi väita, et ulmes on suuri küsimusi kergem esitada kui olmes. Nii on ka Botond-Bolics vastandanud humanismi ja tehnoloogia, et uurida, kas masinad võivad võimust võtta ja mida see endaga kaasa toob. Skeptikuna ta selles midagi head muidugi ei ennusta. Aga jah, nagu öeldud, kirjutatud on lugu sellises kergema otsa meelelahutuse laadis, krimiloo kuues, ulme kastmes, sordiini all. Kui saad, siis ära loe.


BAAS

Loterii


Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h...
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis ...
Lisateave

Mihhail Bulgakov. Koera süda.

 Mihhail Bulgakov. Koera süda. Vene keelest tõlkinud Maiga Varik. Prioodika. 1988. 72 lk. Jutustuses "Koera süda" on nii reaalset kui ebareaalset, nii ajaloolist kui kaasaega kandunud ainest, kuid kõige enam on seal satiiri valitseva korra kohta 20. sajandi alguse Venemaal.  Professor Filipp Filippovitš Preobraženski tegeles Moskvas oma suures korteris inimeste ravimisega. Kõrvalprojektina hakkas ta uurima, kuidas on võimalik läbi viia noorendamine. Leidnud tänavalt hulkuva peni ja saanud äsja surnud mehe keha, siirdas ta viimase ajuripatsi ning munandid koerale ning jäi ootama katse tulemusi. Opereeritu ehk Šarikov ärkab imekombel ellu, moondub pikapeale meheks, suudab öelda iseseisvalt "alakahil", aga tulemus ei vasta just päris sellele, mida oodati.  Ühes liinis kulgev jutt kandub vahepeal üle professori abilise päevikusissekannetele, kus aastaarvuks on märgitud 1924. Ma ei ole küll Venemaa ajaloos väga kodus, aga see pidi olema ikka üsna pöörane aeg. Vana "...
Lisateave