Mardus 3/1991

 

Sirvisin põgusalt ka seda ulmeajakirja, leidsin päris mitu juttu, millest lühidalt allpool.

H. G. Wells. "Läbi akna". 

Bailey on invaliid, ta jalad on sidemeis nagu muumial ning tema päevad mööduvad tugitoolis istudes jälgides akast väljas toimuvat. Maja juurest voolab mööda tiheda liiklusega jõgi, nädala pärast on kõik laevad Bailey`le juba teada. Kord hommikul märkab ta kaldal toimuvat inimjahti, kui ühelt laevalt maha karanud malailast ajavad taga kolm meest. Põgenik jõuab Bailey rõdule ronida ning hoida hirmu all ka majapidajannat.

Meenutas natuke huckleberry-finniliku maailma, sestap paigutasin jutu kuhugi Ameerika lõuna osariikidesse paar sajandit tagasi, aga eks see ole rohkem lugeja vaba valik, kuhu ta loo mõttes asetab. Arvasin küll, et tegemist võiks olla katkendiga mõnest suuremast loost, aga vist ei ole. Mis juhtus Bailey`ga, et ta invaliid oli? Mispärast malailast taga aeti? Need asjad jäävad lahti rääkimata. Aga õuduse poole pealt... hirmu ei tekitanud, pigem tülgastust. See õnnetu Bailey ju lausa nautis aknast tagaajamist, tundis kahjurõõmu, kui mõtles: "Miks ei võinud too lurjus lasta ennast vastaskaldal kinni võtta nagu kord ja kohus või vees pihta saada?". Õudne inimene. 

Tlk. M. Kivistik

Lafcadio Hearn. "Rokuro kubi". 

Jutt on umbes viissada aastat tagasi elanud samuraist Isogaist. Pärast teenistusest lahkumist otsustab ta maise elulaadiga lõpetada, et alustada mööda maad ringi käimist mungana. Kord jõuab ta põlatud ja kardetud kohta, kuhu ükski teine munk elus jalga ei julgeks tõsta. Seal kummalises paigas ringi liikudes pakub talle üks talumees ulualust, aga öösel märkab munk, et talumehel ja ta kaaslastel on pead maha raiutud. Sõdalase veri ei löö mungas vankuma, talle meenub, mida ta on kuulnud rokuri kubi kohta. See on kummitus, mis jätab oma keha maha ehk siis pea liigub öösel omapead ringi. Et hullemast pääseda, tuleb mungal tegutseda enne koidikut.

Jaapanlaste jutud ja jutud nendest on üldse kuidagi teistmoodi. Nende kultuuritaust juba annab erineva taustsüsteemi, loob kontrasti. Midagi inimlikku ei ole neile samas võõras. Ka siin jutus on ausust ja austsut, lugupidamist ja truudust, üle ei ole pingutatud, viisakalt tasakaalus muistend. 

Ray Bradbury. "Draakon".

Kuskil kõnnumaal astuvad kaks vaprat rüütlit vastamisi võitlema hirmsa draakoniga. Toimub korralik hoovõtt ja kokkupõrge ja siis... Teine osapool annab endast ka märku, et ei olegi draakon, on hoopis auruvedur!?

See on nüüd natuke konksuga jutt, mida ei saa päris otse tõlgendada, loogika ei vea välja. Kuid mõistujutuna, kus kohtub vana uuega, on see Bradburyle omaselt lummav. 

Tlk M. Kivistik

Urmas Alas. "Scenedesmus longus".

Tulutoova leiutise avastamise lävel seisev teadlane muutub koletiseks. Vilmar töötab välja vetika Scenedesmus longuse, kes elab tal koduaia basseinis, õgib kõike orgaaninilist, mis aga kätte saab või antakse, ja valmistab sellest valku, millega saab leevendada suurenevar näljahäda. Teadlase naine ei tea projektist midagi, aga viis aastat kestnud kooselu hakkab vaikselt kiiva kiskuma. Et päästa abielu, soovib naine Vilmari seltskonda tagasi tuua, kuid plaanid jäävad plaanidesk.

Esimene kolmandik jutust jättis mulje, nagu vaataks mõnd Bondi filmi, kus keegi happevanni "kukub". Aga fookus muutus, kui mainiti, et tegelased elasid Tartus ja hiljem Tallinnas. Samas ma nüüd ei tea, kas midagi muutuks, kui Tartu ja Tallinna asemel kasutada nt nimesid Los Angeles ja Miami, vist mitte. See teadsulik fantastika osa oli huvitav, aga peredraama sinna külge poogituna tundus natuke imelik. Ei saa välistada võimalust, et oma mõju võisid avaldada Lõuna-Ameerika telenovelad, mis 90ndate algul läbi teleekraani siiamaile end murdsid. Tegelikult mul on kahju, et Urmas Alas kirjutamise lõpetas, jutt on kirja pandud siiski ladusas ja kenas eesti keeles. Tõlkijana tegutseb U. Alas loodetavasti siiani.

Werner von der Schulenburg. "Parun Bogumili jalg".

Noor leitnant teenis ühes Poola külas, kord sattus olema parasjagu vihmane periood ja ta läks kõrtsi. Arusaadavalt panid kohalikud seal pidu, mürtsus muusika ja tantsiti. Teiste hulgas jäi silma üks kange jalaga vanem härra, kes tutvustas end parun Bogumilina. Kuna paruni juurest kostus käies imelikku kõlinat, küsis leitnant, kas kannab Bogumil kannuseid? Parun hakkas naerma ja rääkis, et ta kannab puujala küljes võtmeid, mida ei taha enam maha unustada. Kuidas ta aga kaotas jala, mismoodi see maha maeti, sellest jutt räägibki.

Seda piibujuttu ei oska küll muud moodi võtta kui musta huumorina. Poolakatel võib ju see usu teema oluline olla, aga mind siiski lugu ei kõnetanud. 

Phyllis Ann Karr. "Roimari tasu".  

17. sajandi esimese poole Šotimaal elas üks kõrgeauline lord, kellest midagi head rääkida ei ole, küll aga oli pikk tema paturegister. Oma poja lasi ta haiguse kätte ära surra, sest ei raatsinud õiget arsti kutsuda; ebaausal teel laostas naabruses elava Thomas Panhallowi; poolvägisi omandas tinakaevanduse. Jutt algab sealtmaalt, kus poja surmast on möödunud viis aastat ja leinav lesk jagab maja lordi ehk äiaga. Juhuslikult satub tinakaevandusse tööle vaesunud Panhallow, kes võib muutuda ohtlikuks, et riski maandada, palkab lord palgamõrvari.

Huvitav oli siin juba vaatepunkt, kogu jutt on naise pihtimine abikaasale viimase haual. Patukahetsus? Omal moel kindlasti. Lugemisega ei saanud algul vedama, pärast ei jõudnud ära imestada, kas tõesti võivad inimesed olla nii ahned, hoolimatud ja egoistid, tuleb välja, et võivad. Midagi ulmelist siin pole, kui selle all mõelda ebamaist, koletisi jne, aga need inimesed... jube. Võimupiiride kuritarvitamises pole vist enam midagi ebaharilikku, seda isegi tänapäeval. 

Tuleb sedastada, et Wells oli oma tuntud headuses ja ega Bradbury, lühijuttude suurmeister, samuti latti alla lasknud. Viimane, see roimari jutt üllatas jahmatava puändiga ja Jaapani kummituste lugu jättis meeldiva mulje. Üldse on siin numbris palju Idamaadele tähelepanu pööratud, mõni vihje kuskil jutus ikka leidus, eraldi artikkel M. Helmelt oli samuti silmapiiri avardav. Teine artikkel (U. Alas) rääkis õuduskirjanduse kunigast Steven Kingist. Nagu välja tuleb, ei saanud lääne kirjandust tollal eriti tõlkida, sest keegi polnud nõus rublade eest loovutama autoriõigusi. Võis ikka kesine küll olla see valik, aga mis parata, tuli veel oodata.