Reaktori jutud juuni 2026
Aprillinali (Kaarel Kõvabait)
Mis juhtub, kui üks IT - mees laseb džinni pudelist välja. Algab segadus, mis läheb üle lauspaanikaks. Neid AI nalju võib teha ikka, pole see esimene ega jää ilmselt ka viimaseks korraks. Küsimus ei ole tegelikult selles kas see kunagi juhtub, vaid pigem selle, et millal tehisaru ohjad üle võtab, selle eest oleme siis jälle hoiatatud.
Tekstina on jutustus veidi kahvatu. Selle erialase argooga on veidi üle pakutud. Autor võib ju ITs kodus olla, kuid sel juhul tuleks materjal võhikule samuti söödavaks vaaritada. Neid ingliskeelseid koodijuppe oli ikka liiga palju, et pilti paremini kokku panna. Muidu see masinate ühinemine ja Internatsionaali mängimine neil oli päris pull leid.
Narri revolutsioon (Brita Siimon)
On siis üks tuldpurskav lohe, kes päästetakse vabadusse, kus ta hakkab alkohoolikuks.
Iseenesest riivatakse ju valusat probleemi, mis see töötus ikka muud olla saab, aga... Kivirähkini on veel pikk tee minna. Jutu tegevus kulgeb Tallinnas, mainitakse Kiek in de Köki ja Toompeale minnakse ka meelt avaldama. Alguse ots jäi liiga pikalt heietame, rusikareegel "näita, ära lobise" pole ometi niisama välja mõeldud. Nende jutulabori tekstide osas ma suurt vaimustust pole seni veel kogenud, pole ka see jutuke paraku erand.
Igaveste ruunide hind (Tim Hornet)
Gormi poeg Harald märkab, et liiga kergesti kiputakse unustama nii esivanemate nimesid kui ka nende tegusid. Et sellist teguviisi vältida, jätta märk maha aastatuhandeteks, tuleb tal minna Pimelaande kohtuma völva ehk nõiaga, kes oskab anda nõu, kuidas oma nimega igavikku pääseda.
Hornet hakkab taas sõiduvette saama, kahju ainult, et ma ise nii agar lugeja pole kui tema kirjutaja. Suvi on muid toimetusi liiga täis, pole mul aega lugeda ega midagi, sestap on lühijutud mu lemmikud. No ja siin siis on täitsa kabe viikingijutt, vaata, et teeb Kalmsteinil juba varsti selja prügiseks. Algus ja keskpaik täitsa kandis, ainult lõpp oli vähe kentsakas, anekdootlik, kuigi tubli sooritus.
Ussikuninga uni (Laura Loolaid)
Selles folkloori sugemetega fantasy loos ei kohta niivõrd traditsioonilist hea ning halva võitlust kuskil lahingutandril kuivõrd uue kohtumist vanaga, tagasi looduse rüppe siirdumist ja sõpruse püsimist raskuste kiuste. Lapsepõlve linnas veetnud tüdrukte kambast on sirgunud tegusad ja tõsised naised. Aet, Karoliina, Sandraliisa ja Ulla sõidavad maale külla Annile, kes on kolinud külla elama, et jääda sinna aastaringi paikseks, isoleerides end seeläbi kaasaja elu tormakast kiirustamisest. Sel kambal oli kombeks teha retki seni käimata kohtadesse, aga Marion, kes neid ettevõtmisi vedas, on kahjuks alles hiljuti lahkunud teispoolsusesse. Teda meenutatakse ka mitmeid kordi ja seda hea sõnaga loomulikult. Et siis jah, kui see seltskond on jälle koos seal keset metsi asuvas maamajas, hakkab juhtuma igasugu asju, mida tavaliselt ei juhtu. Pööningult leitud vana vaiba sisse tikitud salmide tõlgendamine viib asjaosalised mööda metsi ja soid seiklema, kus vastu tuleb Ussikuningas isiklikult.
Sellised jutud panevad mind teinekord kukalt kratsima, sest ma ei suuda ette kujutada, kes on nende sihtgrupp. On need lapsed, noorukid või küünilis-iroonilised keskealised? Minu ootused lühijutule jäävad paraku natuke teise serva, kui seesinane kirjatükk suudab pakkuda. Selline kodukootud maavillane pühapäeva hommik maasikamoosi ja pannkookidega jätab mind lihtsalt suht nõutuks. Neid soos müttamise lugusid pole ma palju lugenud, aga nt Aleksandr Gromovi "Arvestaja" (Muumia, Skarabeus, 2006) või siis hiljuti ilmunud I. Hargla "Meile tuntud jumalad" (Looming 5/2026) on kuidagi erksama mulje jätnud. Samas Laura jutus on olulised väärtused olemas - loodus, sõprus, perekond- , kuid pole midagi, mis tekitaks pinget. Tegelased, tegelased, tegelased. Neid oli liiga palju, nad olid äravahetamiseni sarnased ega pannud eriti kaasa elama.Ok, kosmilised küpsised oli vähemalt lõbus detail.
Kommentaarid
Postita kommentaar