Reaktori jutud oktoober 2026

 

Reaktoril on sünnipäev. 15 aastat võrguajakirja vedada, teha seda vabatahtlikult ja entusiasmist, minu lugupidamine, toimetus, tegijad. Palju õnne! 

Tim Hornet. Frank.

Aleksander Kivi, elupõline leiutaja, kauge Jaan Tatika järglane on endale küll kindlustanud majandusliku äraelamise, kuid tervis pole enam see, mis oli varem. Nüüd tuleb tal veeta päevi ratastoolis ja voolikute otsas, sõltuda teistest. Tema lähim abi on endaloodud tehisarul põhinev abiline Frank, kes on juhtimise nii kodus kui äriasjades juba ammu üle võtnud. Aleksandri poeg Enn käib isa juures vaid selleks, et pumbata välja raha või midagi pihta pnna ja hiljem maha müüa. Jutt räägibki isa ja poja ja Franki viimasest kohtumisest, mis saab saatuslikuks...

Kui üldse midagi oli liiga palju siin jutus, siis vb autori enda kõne tikkus kohati laiutama. Seda Aleksandri minevikku ning leiutamist oleks võinud kuidagi otsesemalt edasi anda, nt et isa peab pojale loengu, mis ta kõik teinud on või nii, aga see on ainult minu arvamus. Jutt on täitsa huvitav. Ma neid teadusuudiseid väga ei jälgi, seega näis väljendi "märgvara kasutamine" midagi uut. Eks IT-mehed tea paremini. Kuid lugu ise on nende saba ja sarvedeta miniatuuride kõrvale, mida oleme harjunud Hornetilt varem lugema, tema selle hooaja parim pala.

Manjana. Hingede öö Nõiamäel.

Kertu ja Mattias on juba piisavalt kaua koos elanud, et teineteist tundma õppida. Kui Kertu oma "uhhuujuttudega" lagedale tuleb, kuidas inimesed hüpnoosi all meenutavad eelmisi elusid vms, lööb Mattias neile tavaliselt käega ja viib jutu mujale. Novembris saab ta elukaaslaselt kuulda loo kodu lähedal asuvast Nõiamäest, kus olla Liivi sõja ajal hukkunud kummalisel põhjusel palju vaenlasi. Mattias peab seda väljamõeldiseks ning vihastab Kertut. Viimane saadab elukaaslase õhtul Nõiamäele, et toogu sealt üks männioks, kui nii julge mees on. Mattias läheb, aga tagasi ei tule.

Siin oli asju, mis mulle täitsa meeldisid, kas või see, et oli etnoõudus, kasutati kohalikku koloriiti, kui nii tohib öelda, Ambla jõe mainime nt, ja tegelased olid ka suht-koht erinevad. Väikese miinuse tõi sisse, kui loogika läks lappama. Kas Kertu võiks rahulikult magama minna enne, kui Mattias pole tagasi tulnud? Nõiamäegi asus ju kahekümne minuti jalutustee kaugusel. Hästi ei taha uskuda, et ta oleks jätnud oma elukaaslase kuskile õue ekslema, telefoni ka muidugi kellelgi kaasas ei ole, mhm. Teine asi on dialoogid. Oeh. 

"Surunuaiale riisuma sa küll ei viitsi käia, nüüd kodus on tore esivanemaid mälestada!" oli Kertu täiesti vihane. "Sa üldse tead, et vanad eestlased kutsusid sel õhtul küünlaga surnud esivanemaid tagasi koju, et neile süüa anda?"

"Meil süüa jagub. Huvitav, kas nad sushit ka söövad," naeris Mattias. 

Mitte otsekõne ise, mis näis veidi konstrueeritud, vadi saatelaused oleks võinud lühemad olla. Kui keegi midagi ütleb, siis "ütles ta" on täitsa piisav, milleks veel need muud väljendid, vihastas, naeris jne.

Kiirustamise mek on man jutul, lõpp tõmmatakse veel eriti kiirelt paari reaga kokku ja tšau pakaa. Sõnakordusi oli samuti paljuvõitu. Sõna "iroonitseb" oleks mina asendanud sõnaga "ironiseerib", aga see on juba puhtalt maitseküsimus. Samas oli huvitav teada saada, et küünalt ei ole soovitatav ära puhuda, vaid kustutada kas siis kellukesega või mõne muu asjaga. Kohas kus mainiti, et õues puhub tuul, meenus kohe Bradbury jutt "Tuul", mis on ka paslik novembris lugeda. Manjale aga soovin edaspidiseks lobedat sulge.

Brita Siimon. Sigalahe lugu.

Emmi räägib oma pojale Jonnile unejutuks inimkonna arengust, lühidalt ja röhitsedes. Jah, need on sead, seaemme räägib põrsaga, nad elavad kuskil teisel planeedl. Maad enam ei ole, see läks põlema. 

Inimsugu saab solgiämbri krae vahele ja tuleb tunnistada, et kurvalt ju võib kõlada, aga tõsi ta on. Selline sibula lugu, et muudkui koori ja avasta, mis edasi tuleb. Natuke meenutas Vonnegutti, aga vahelduseks täitsa lahe. 

Lüüli Suuk. Ööloom.

Maret on edukas üksi elav naine, aeg-ajalt käivad tal külas sõbrannad, siis aetakse juttu, klatšitakse, juuakse veini, nagu ikka. Ühel sellisel peojärgsel oktoobriööl lendab Mareti aknast sisse pahmakas puulehti ning koos nendega väike elav tomp. Naine võtab loomakese oma hoole alla ja kasvatab ta suureks. Lilin, nii on olendi nimi, kes on midagi nahkhiire, linnu ja koera vahepealset lahkub perenaise juurest kevadel. Sügisel tuleb Maret teatrist, kui teda ründab pargis võõras mees, ja arvake ära, mida teeb Lilin?

Sügisene õuduslugu, mis pani lõpuni lugema ja kaasa elama. Samas jälle, kas naine ikka käituks nii? Loomakesele annab heldelt peavarju, aga kui keegi tuleb kallale, siis noh, eks lase hea maitsta, aga et õudus, ju siis võib. Afetkti seisundis inimese käitumine on ettearvamatu. Mis teema selle veiniplekiga oli, miks seda üldse mainiti, jäi arusaamatuks. Kirjutatud on küll hästi, aga mu meelest juba liiga hästi, silutud ja poleeritud mulje jättis veidi. Kus on isikupära? Tekst oleks võitnud ka sellest, kui oleks öeldud, et Tartus oli see kõik. Toomemägi on hea koht tüdrukute vaatamiseks ja õlle joomiseks, aga miks mitte mõne õudusloo tegevus sinna viia, või Tallinna.

 Manfred Kalmsten. Tema enda tapja.

Üks kardetud salamõrtsukas kohtub kellegi võõraga, satub temaga kähmlusse ja peab tunnistama vastase üleolekut.

Neid väga lühikesi jutukesi ei anna eriti ümber refereerida, võib juba kõik välja lobiseda, aga seda poleks vaja teha. Imelik, et töötoas kirjutatud jutte on seekord ainult üks, kas autor oli seal siis üksinda või ei ole teised ületanud künnist. Aga jah, jutus oli koht, mis tõi natuke meelde seda film, kus mina mind, Hinkus tuli ise endale peale. Siin jutus meenutab tegevuspaik siiski keskaegset lossi, väga iseloomulik Kalmsteinile. Jutu juurde tehtud pilt oli isegi kõneam kui jutt ise, üks pilt võib ju öelda tuhat sõna, aga palju siin jutus sõnu on, ei hakanud üle lugema. Millega võis autor tegeleda, saan vaid oletada, ühe variandina võis ta proovida püstitada küsimus, et kui saabub surm, siis milline ta on. Ehkki teemapüstitus võib olla igavikuline, siis surmast on juba palju kirjutatud, midagi uut siin lisada, kas ikka tasub vaeva näha. Aga autoril tasuks jutt alles hoida, võib kuskil mujal ära kasutada. Kalmstenit tasub juba sellepärast lugeda, et tema on leidnud oma käekirja, oma hääle, mida ei saa iga autori kohta öelda.

Reaktor