Mardus 4/91

 

Ja viimases numbris on siis need jutud:

A. J. Mordtmann. "Carnatiku hukk".

Endisaegne merejutt vestab pikaleveninud reisist jäämägede vahel. Kapten Clifford sõidab koosa naise ja meeskonnaga inglise bargil "Carnatic" Rio de Janeirost Batavia suunas, kui nende laev kaldub kursilt kõrvale ja satub Antartika lähedusse. Kinnikülmunud laev jäetakse maha, edasi minnakse kahe paadiga. Kapteni naine läheb kaasa esimese paadiga ja kapten järgneb ülejäänud seltskonnaga teises paadis. Lähenevas udus kaotavad mõlemad paatkonnad üksteist silmist, kuid päev hiljem korjab üks lähedusse sattunud laev mõlemad seltskonnad peale. Jahmatusega avastatakse, et kapteni naine ei ole kaasa tulnud. Proovitakse küll "Carnaticut" üles otsida, aga leidmata see jääb. Kolm aastat hiljem leitakse laev siiski üles ning kapten kohtub taas oma abikaasaga või on õigem öelda sellega, mis temast järel on.

Eks ennemuiste olid laevad puust ja mehed rauast, räägib vanarahas. Kogu ebausu kohta, mida nad tajusid, pidi ikka julgust ja tahmist olema neil meestel, et sinna kaugele lõunasse tagasi minna. Jutt on hea, pani filmi jooksma silme ees. Kunagi on selle tõlkinud Johannes Aavik ja hiljem kohandanud Mario Kivistik. 

Howard Phillips Lovecraft. "Eric Zanni muusika".

Viiuldaja katusekambrist kuskil Pariisi äärelinnast võiks ju ainest pakkudea romantlise loo sünniks, aga kahjuks või õnneks seda siin ei ole. Küll aga on noormees, kes üürib toa Rue d`Auseili tänaval, satub kuulma ülakorruselt kummalist viiulimängu ja sobitab tutvust tolle üksildase muusikuga. Tutvus kulgeb üle kivide ja kändude, kuid oma võimeid siiski viiuldaja demonstreerib. Peale muusika on seal toas veel üks iseäralik aken, mis avaneb suunda, kuhu ükski teine aken ei avane, ainult et seda varjab viiuldaja teatud põhjustel kiivalt. 

Olen veendud, et H. P. Lovecraft oli süürepärane kirjanik, ka seesinane kirjatükk kuulub tema paremikku. Kolmest Marduse numbrist loetud juttudest on see esimene, mida olen kunagi varem lugenud. Isegi kui üksikasjad enam meeles ei olnud, siis see kõhe atmosfäär tuli vägagi tuttav ette. Ei saa ju salata, et Lovecrafti üks tugevusi väljendus stiilis ja meeleolude registreerimises.

Tlk Martin Kivimets

Maarja Helme. "Vari".

Mees ärkab vastu ööd üles, pea segaseid mõtteid täis, süütab suitsu ja märkab seinal varju. Talle meenub, et on teda juba varemgi näinud, see justkui varitseb ja jälgib meest. Samal ajal peab vari plaani isekeskis, kuidas mees ära kõrvaldada.

Kõige lühema jutu rekord tuleb siit nüüd ära, pool lehekülge teda on ja kogu moos. Neid tumedaid jõude ja nende käsilasi siia ometi jagub, väikest viisi on tegemist ka karskuse propagandaga. Ei tea, kas autor kannab täna nime Maarja Vaino või on varjunime kasutatud.

August Gailit. "Fosfortõbi".

Rannakülla saabub uus õpetaja, kel tuleb harjuda nii kohalike inimeste kui nende kommetega. Pikapeale hakkab kalurite elu hingekarjasele tüütuna tunduv ja nii teeb ta vahelduse mõttes väikse sõidu paadiga. Korraga satub õpetaja majaka juurde ning kohtub seal elava tüdrukuga, asjad kulgevad omasoodu ja neist saab noorpaar. Tüdruk on natuke kummaline, muudkui vaatab mere poole, aga õpetajat see suuremat ei häiri.

 

Jutt on jaotatud mitmeks osaks, nii et siin saab lugeda ainult esimest poolt. Polnud just kõige parem mõte sellist jaotust teha, aga mis parata. Gailit on võrratu, tema kujundiloome kaasahaarav ja lugu sündmusterohke. Olen kunagi seda juttu raadiost kuulnud, midagi häguselt on meeles, et lõpp läheb päris jubedaks, selle kohta on siia loo lõppu ka hoiatus pandud.

Mart Helme. "Üliõpilane Lu ja libarebane".

Kuskil kõrvalises kohas Jaapanis jääb üliõpilane Lu vähe vihma kätte, otsib öömaja, leiab kaks palvetavat munka ja küsib neilt abi. Öömaja pakutakse, peale selle saab Lu magatada tütarlast, kes lahkelt kostilist võõrustab. Aga jah, lõpuks hakkavad inimesed moonduma ja loomad enam nalja ei mõista.

Rebane peaks olemas seal kultuuris keegi tähtis olend, kuskilt on meelde jäänud, siin jutus kuulub talle päris tähtis roll. Aga ma väga ei vaimustu nendest juttudest, kui hakatakse kellegi teise mängumaale tükkima, eriti kui on tegemist folklooriga. Eks need  külalisautorid midagi pakuvad ka, aga oma rahval tuleb see ikka paremini välja. 

Carl von Weisenstein. "Ora".

Henry Howard teenis Briti impeeriumi all mitu aastat Aafrikas. Tagasi kodumaale tulles tõi ta kaasa hulga relvi, mille hulgas üks tavaline puust ora pakkus ta sõbrale nii palju huvi, et tuli rääkida, millega on tegu. Oma karjääri jooksul oli Henry näinud palju surma, aga midagi sellist, kuidas Macumbomaa valitseja oma vaenlasi hukkas oli igei talle vastumeelne. Timukas lõi ora maassa, võttis vangi kätele ja virutas ora otsa. Asjad võtavad halva pöörde, kui Henry päästab ühe tüdruku elu.

Midagi siin ju oli, aga veid lahja. Neid musta mandri jutte on juba natuke kirjutatud ja mis siin salata, oluliselt paremini tehtud. Samas oleks ta kohane jutuke mõne päevalehe sabas, kus ei peaks teistega konkureerima.  

Tlk Kirill Teiter

Robert Sheckley. "Kõrvaldamisbüroo".

Tööl on Freguson juba ammu märganud sekretäri, kuid tõsisemaid samme tutvuse süvendamiseks pole ta veel ette julgenud võtta. Kord astub kontorisse keegi härra, kes pakub inimeste kõrvaldamise teenust. Abikaasa võiks ju laste tee pealt ära viia, mõtleb Ferguson, kuid tegudeni asi siiski ei jõu, ehkki kodus ootab teda ebameeldiv üllatus.

Leida siit Sheckley jutt oli üllatus, poleks osanud arvata, et Tont nr 5 autor ka sellise vähe tumedama huumoriga kokku puutus. Loodetavasti oli autoril seda sama naljakas kirjutada, kui mul lugeda.

Tlk Urmas Alas

Ka siin nummbris on mitu head lugu, mida tasus lugeda. Mõistagi peab lugejal olema huvi lühiproosa ja õuduse vastu, muidu võib sattuda olukorda, kus ootused ei paku rahuludust. Kõige parem lugu on sedapuhku Sheckley oma, samas Lovecrafti lummus oli samuti kõditav ja laevahuku jutt pakkus juba rohkem seiklust kui ainult jubedust. Gailiti jutt jäi kahjuks poolikuks, sama võib öelda Eve Lauri ja Martin Kivimetsa kahepaele tehtud koomiksi "Kellatorni kummitus" kohta. Ei ole üldse kiiduväärt mõte jutte järjena hakata avaldama, kui just ei ole õigel ajal püsitellija vms. Nagu juba kombeks saanud, on siingi numbris kaks artiklit. Esimene Rein Rästiku sulest räägib elusalt maetud surnutest ja teine, Urmas Alase oma annab lühiülevaate Alfred Joseph Hitchocki eluloost ja tegemistest. Et jah, pildi sain vähemalt ette, mis see esimese laine Mardus siis endast kujutas, oli huvitav. Esikaas: Jüri Mildeberg.