Mööda netti

  György Botond-Bolics. Redivivus palub tuld. Ungari keelest tõlkinud Tiiu Kokla. Eesti Raamat. 1975. 160 lk. Lühike saatesõna raamatus ütleb, et Botond-Bolics (1913 - 1975) oli ungari kaasaegse ulmeromaani silmapaistvamaid esindajaid, ja veel saab teada, et "Redivivus..." on tema neljas romaan, mis neli aastat peale ilmumist tõlgiti eesti keelde.  Raamatu tegevus toimub tulevikus ühes Küberneetika Instituudis. Juba on võimalukud lennud Marsile, sealt leiti sadu tuhandeid aastaid tagasi elanud marslase ajud purgis, need olid endise linna varemetes sügaval liiva all. Esimesel võimalus toimetati leid uurimiseks maale. Doktor Bertalan tegeleb memotransferatsiooniga, see on mälu ülekandmise võimalus ühelt ajult teisele masina abil. Rottide peal on katsed juba õnnestunud, aga inimese peal pole seda veel tehtud. Võimalus marslase aju mõnele inimesele üle kanda vajab veel vaid kolleegiumi heakskiitu, aga seda doktorile loomulikult ei anta, ehkki vabatahlik, kes katsejänesena enda pä...

  Veebruari numbris ilmunud kolme loo autorid peaksid olema ulmesõbrale tuttavad, kõik nad on varem Reaktoris juba midagi avaldanud. Kuna autorite isikud mulle suuremat huvi ei paku, siis pikemalt ma sel peatuma ei hakka. Küll aga loen ma meeleldi nende loomingut, jutte, mida nad toimetusele saadavad. Veebruari saak oli natuke kopsakam kui jaanuaris, aga ülemäära rõõmustamiseks ka väga põhjust ei näe. Mati Tee. Kohtamine minevikuga. Eksistentsialismi küsimused ei kao tulevikus kuhugi. Minajutustaja räägib siin, kuidas ta arheoloogina käis kaugeid planeete kaardistamas. Kord satub ta ühele hauakambrile, kus on kirstus inimesele väga sarnase naise jäänused. Öösel ärkab see koolnu üles, hiilib laagrisee ja maha saab peetud väike vestlus, seejärel kadunuke kaob. Kuidas too võõras sinna planeedile sattus ja mis seal juhtus, saab lugeda jutust.   Midagi siin loos ju oli, ajaränd, natuke tsivilisatsioonide arengut, liikide segunemist, maagiat, aga veidi amatöörlikult kirja pandud. Ei...

  Ja viimases numbris on siis need jutud: A. J. Mordtmann. "Carnatiku hukk". Endisaegne merejutt vestab pikaleveninud reisist jäämägede vahel. Kapten Clifford sõidab koosa naise ja meeskonnaga inglise bargil "Carnatic" Rio de Janeirost Batavia suunas, kui nende laev kaldub kursilt kõrvale ja satub Antartika lähedusse. Kinnikülmunud laev jäetakse maha, edasi minnakse kahe paadiga. Kapteni naine läheb kaasa esimese paadiga ja kapten järgneb ülejäänud seltskonnaga teises paadis. Lähenevas udus kaotavad mõlemad paatkonnad üksteist silmist, kuid päev hiljem korjab üks lähedusse sattunud laev mõlemad seltskonnad peale. Jahmatusega avastatakse, et kapteni naine ei ole kaasa tulnud. Proovitakse küll "Carnaticut" üles otsida, aga leidmata see jääb. Kolm aastat hiljem leitakse laev siiski üles ning kapten kohtub taas oma abikaasaga või on õigem öelda sellega, mis temast järel on. Eks ennemuiste olid laevad puust ja mehed rauast, räägib vanarahas. Kogu ebausu kohta, ...

  Sirvisin põgusalt ka seda ulmeajakirja, leidsin päris mitu juttu, millest lühidalt allpool. H. G. Wells. "Läbi akna".  Bailey on invaliid, ta jalad on sidemeis nagu muumial ning tema päevad mööduvad tugitoolis istudes jälgides akast väljas toimuvat. Maja juurest voolab mööda tiheda liiklusega jõgi, nädala pärast on kõik laevad Bailey`le juba teada. Kord hommikul märkab ta kaldal toimuvat inimjahti, kui ühelt laevalt maha karanud malailast ajavad taga kolm meest. Põgenik jõuab Bailey rõdule ronida ning hoida hirmu all ka majapidajannat. Meenutas natuke huckleberry-finniliku maailma, sestap paigutasin jutu kuhugi Ameerika lõuna osariikidesse paar sajandit tagasi, aga eks see ole rohkem lugeja vaba valik, kuhu ta loo mõttes asetab. Arvasin küll, et tegemist võiks olla katkendiga mõnest suuremast loost, aga vist ei ole. Mis juhtus Bailey`ga, et ta invaliid oli? Mispärast malailast taga aeti? Need asjad jäävad lahti rääkimata. Aga õuduse poole pealt... hirmu ei tekitanud, pigem ...