Pasi Ilmari Jääskeläinen. Väära kassi päev.

oktoober 31, 2026

Tõlkinud Arvi Nikkarev.

Skarabeus. 2026 (s.k. 2017). 358 lk.

P. I. Jääskeläinen (1966) elab Jyväskülas, õpetab koolis soome keelt ja kirjandust ning avaldab aeg-ajalt proosat. Varem on temalt eesti keeles ilmunud jutukogu "Taevast kukkunud loomaaed" (Skarabeus, 2002). "Väära kassi päev" on Jääskeläineni neljas romaan, mida on tõlgitud veel ka tšehhi, ungari, hispaania ja galeegi keelde.

Saatesõnast loen, et teda hindavad lugejad, kes otsivad raamatust midagi teistsugust ja mõtlemapanevat. See erilisus kajastub eelkõige autori meetodis, milleks on maaagiline realism ehk new weird. Mis puutub lugeja kaasamisse mõtlema, jah, eks esines sedagi.

Lugu ise kulgeb ühe päeva jooksul Marrasvirta nimelises linnas, kus poeg otsib hooldekodust algul surnuks peetud, siis üles ärganud ja põgenenud ema. Pealispinnal lookleb tegevus südikas detektiivloo taktis, käib nii öelda kassi-hiire mäng. Kuid detailides kipub Jääskeläinen veidi üle pingutama. Kõik need kõrvalepõiked a la - ja siis meenus mulle see, kuidas ma lapsena teda nägin ja mis ta tegi jne jne. Saan aru, et see on tema lemmikvõte, aga natuke kippus väsitama selline põiklemine ühelt kohalt teise, mahtu oleks võinud täita millegi muuga. Olgu selleks või tegelaste suurendamine-vähendamine. Ükski tegelane ei olnud üdini. Ei üdini halb ega üdini hea, sellised harju keskmised näisid nemad. Oli keegi Ida-Saksa luureagent, aga ta ei teinud midagi otseselt halba, oli põgenev ema, kes ei olnud ka super ema, vaid karjerist. Tulla endise idabloki lugeja ette mõne Stasi agendiga, no ma ei tea, kuidagi hambutu oli see värk. Et jah, põnevust pikas proosas polnud päris niipalju, kui oodanuks.

Aga kui lugu kui selline kõrvale jätta, siis räägib raamat ju valusal teemal, milleks on vananemine. On küll kurb kõrvalt näha kellegi kustumist ja mälukaotust. Kas selline ravim, mis taastab inimese mälu, et vanas kehas elaks noor inimene, võiks kunagi saada teoks, selle eest tundub, et Jääskeläinen pigem hoiatab, kui soovitab. Ja et keegi ei saaks luukeresid kapist hiljem välja tõmmata, ela siis juba kohe moraalselt. Kas ta nii soovis lugejat suunata? Jäägu see juba järgmiste lugejate otsustada. Ja veel, häid mõtteid oli seal ka, võtkem või see tsitaat näituseks leheküljelt 135: "Atikvariaadid peavad teistest äridest paremini ajale vastu. Võibolla kaitsevad neid muutuste eest vanad raamatud." (lk 135). Ka eelmises jutukogus oli üks lugu raamatukoguhoidjast, kus üks tegelastest kandis sama isegi nime nagu siin raamatus - Alice, et nagu imedemaal või nii. Olgu selle romaaniga kuidas on, kuid süda on Jääskeläinenil õige koha peal, soovitada julgen teda neile, kes ei otsi ainult kiiret meelelahutust.