Reaktori jutud 2026 aprill

 Leho Lahtvee. Ja siis tuli põgeneda.

Infotehnoloogia õpetaja Oliver saabub pärast pikemat eemalviibimist tagasi kodumaale ning avastab ehmatusega, et vahepeal on asjaolud liikunud halvemuse poole. Muutunud pole mitte ainult poliitiline kliima, vaid Oliver ise on tagaotsitavaks kuulutatud. Algab põgenemine, kohtumine tegelastega, keda enam ei tea, kas usaldada või kahtlustada neid halvimas.

Üldiselt ei olnud väga kehvapoolne jutt, selline mahe-muhe küberpunk põnevik päevapoliitilistel äärealadel. Kohe alguses haarati härjal sarvist ja hakati sündmustikku lahti kerima. Need vahele pikitud analüüsi osad selgitasud, et kes ja kus ja miks. Midagi otseselt ripakile ei jäänud. Võis ju olla natuke väheusutav ning kergekaaluline see julgeoleku sekkumine, sõjaväelaste kujutamine, et kas nii lihtsalt siis käibki suhtlus kõrgemate sõjaväelastega? Noh, eks ulmes tuleb mõnikord vaadata asjadele ka läbi sõrmede. Nagu ma autori kommentaaridest aru sain, siis on see tal juba kolmas kord sama lugu läbi kirjuatada. Kirjatehnika poolest jäi minu jaoks veidi rabedaks, et "läks sinna, tegi seda ja siis astus sinna" stiil ei ole päris minu tassike teed lihtsalt. Võib-olla paar korda veel läbi kirjutades saab juba vähe tummisema tõmmise. 

Kadri Pettai. Laika.

Tulevikus on avastanud ajamasin, millega saab minevikku saata nii koeri, kasse kui ka inimesi. Kui Helga töölt koondatakse ja tema paarilise otsingud luhtuvad, otsustab ta endale sobivat partnerit minna otsima minevikku.

Päris edukalt on  juttu erinevaid tasandeid sisse poogitud, et on keegi see ja siis too ja siis ajaloolased, kelle varjus töötavad kriminalistid, ning see kõik annab üsna huvitava kombo. Kollektiivi vahelised nihelemised, kes kellega käib ja muidu klatš on ka täitsa veenvad. Millega aga nõustuda ei saa, on kirjutaja ühetooniline hääl. Tähendab, tal on oma hääl olemas, see on juba esimesest lõigust alates kuulda, aga siin jutus antakse sõna nii mees- kui naistegelastele, sest jutt vahetab küll vaatenurki, peategelasi, aga kõik osad on minavormis. Mulle tundus küll, et nad kõik rääkisid siiski ühe häälega. Seda ei saagi väga otseselt defineerida, pigem on võimalik seda tunnetada, kuid nii mulle tundus. Kuid ka see autorihääl, mida kasutati, oli siiski üsna meeldiv.

Tanel Rõigas. Sõit.

Alex töötab teadlasena grupis, mis uurib Kuu tagaküljelt leitud võõrapärast tehnoloogiat. Ta arvab, et tal on muidugi pööraselt vedanud, et saab midagi sellist uurida, sest ega tavaliselt midagi ju nagunii ei juhtu. Leitud tehnoloogia vigur ei taha end kätte anda, meenutab küll välimuselt pesapalli, aga teha sellega ei osata miskit. Alex siis võtab selle kätte, paneb tagasi ja hiljem tema taju maailma suhtes justkui muutub autoroolis.

Kirjutatud on hästi, pole enam algaja sulest ilmunud jutt, aga no ma ei tea, eriti nagu ei jõua kuskile välja see lugu, vb ei jõudnud see ainult minuni ega viinud mind ka  kuhugi. Natuke pretensioonitu palang näikse olevat. Samas see tülpinud valge keskealine mees oleks aines küll olmes, aga ulmes? Midagi oleks veel vaja olnud, et lugu tööle hakkaks. 

Reaktor