Mööda netti

  Tõlkinud Arvi Nikkarev. Skarabeus. 2002. 296 lk. Soome võib ju lähedal olla, aga see ei tähenda, et seal ilmuvast ulmekirjandusest võiks siinpool lahte saada täit ülevaadet pelgalt guugeldamise abiga. Midagi kindlasti leiaks ka, kuid paljud asjad seisavad maksumüüri taga ja põhjust pole vaja kaugelt otsida. Suureks teeneks siinkohal võib aga pidada kirjastuse Skarabeus tõlkeid, mis juba aastaid seda tühimikku mitme raamatuga edukalt täita on suutnud.  Pasi Ilmari Jääskeläineni (s. 1966) kui kirjaniku kohta on tagakaanel kirjas, et ta kirjutab soome kõige isikupärasemat ulmet. Selle julgelt ulja väitega ma raamatu lahti lõingi ning avastasin, et seesinane pole ei rohkemat ega vähemat kui pelgalt jutukogu. Kaheksa teksti, mõni pikem, mõni lühem, on varem ilmunud erinevates väljaannetes aastail 1996-2001. Pikale veniks, kui hakata neid kõiki üksipulgi läbi hekseldama, sestap üritan mingeid lugude ühisjooni tabada.  Loogiliselt raamatule lähenedes oleks esimene samm tunda h...

  Tim Hornet. Kivine sõprus. Kes kord Meduusa juurde on läinud, see sealt enam nii lihtsalt ei lahku. Üks kiviks moondatud külaline aga ärkab iga õhtu uuesti ellu ja üritab juttu ajada. Pikapeale võtab Meduusa vedu ning saab aimu külalise päritolust. Minna tagasi antiiki, laenata sealt tegelasi, see polegi vast kõige hullem mõte, inimene ju ei pidavat nagunii ajas palju muutuma. Ikka tunneb ta puudust teise järele, üksi olla ei soovi keegi. Pidin natuke guugeldama, et meelde tuletada, kas ei olnud tegemist mõne kreeklaste jumalaga, aga ei, Meduusa oli täitsa tavaline surelik, kuigi jumalikku päritolu. Teise tegelase nimi oli Huldra, tema kohta on netis kirjas, et see oli Skandinaavia mütoloogias siiski naine, mitte mees, nagu autor teda on kujutanud. Suuremat sorti vaimustust ma ei oska Timmu miniatuure lugedes küll kogeda, kuid seda pean ometi ütlema, et lühidalt kirjutamise tehnikat ta valdab. Tim Hornet. Kuidas me ussid saime ja... Agu Sihvka annab aru, mismoodi ta koos kaaslast...

  Manfred Kalmsten. Susikiuste. Fantaasia. 2026. 176 lk. Varem lühijuttudega kätt harjutanud Manfred Kalmsten jõudis tänavu oma esimese romaanini. Siin kaante vahel on koos palju seda, mida autor on juba varem ka käsitlenud, olgu selleks siis Põhjala saagade temaatika, viikingid, karmid tegelased ja maagia. Juurde on tulnud aga mõõdet, maailmad on justkui avaramaks muutunud. Kosmos pole enam tähistaevas kuskil kõrgel, vaid seal liigutakse juba sööstikuga. Kuid loo keskmes on siin naissõdalane Hagenhild, kes on vahetanud usku, andnud ära poja ja pärast pikka teenistust sõjardina soovib minna erru. Neliteist aastat pole ta oma last näinud, saab selle kätte, kuid kohe see röövitakse ja kogu raamat kulgebki mööda poja otsingute rasket rada. Debüüdi kohta on siin ju raamatut küll. Mul läks lugemisega kaua aega, aga suvel ma ei saa nagunii lugeda, muid tegemisi on liiga palju, remont kodus jne. Vähemalt teisel katsel õnnestus raamat läbi saada. Kui midagi lugemiskiirust maha võttis, siis...

  Manjana. Mõttekaaslased. Tulnukatega kohtumised on selline teema, mille puhul ei ole ilmselt vaja lisada, et see on nüüd ulme, siin peaks ju kõik nagunii juba eos selge olema. Manjana jutustuses laseb end vabalt kerida ja avastada, et alles lõpusirgel anda üks paremsirge. Lugu räägib meile minajutustajast neiu, kes elab planeedil Kveiar. Ta õppis koolis emotsioonide kontrollimise abil liikuma paralleelmaailmade vahel. Järjekordse rännaku käigus jõuab neiu tundmatusse kohta ning tutvub sümpaatse noormehega, kelle vastu ei saa olla mitte ükskõikne. Nii tutvumine kui suhtlemine toimuvad telepaatia teel, samas kuuleb neiu peas hääli, mis ei ole tema vastu kuigi sõbralikult meelestatud. Et natukenegi aru saada, mis toimub, kes on paha, kes hea, tuleb hakata otsima probleemi juurpõhjust. Kas nüüd just midagi väga uut siin oli, selles ma julgen kahelda, neid telepaatia asju tegi juba S. Lem oma Solarises, kuskil keegi kindlasti veel, aga see selleks. Manjana maailm meenutas veidi filmi ...

     Aprillinali (Kaarel Kõvabait) Mis juhtub, kui üks IT - mees laseb džinni pudelist välja. Algab segadus, mis läheb üle lauspaanikaks. Neid AI nalju võib teha ikka, pole see esimene ega jää ilmselt ka viimaseks korraks. Küsimus ei ole tegelikult selles kas see kunagi juhtub, vaid pigem selle, et millal tehisaru ohjad üle võtab, selle eest oleme siis jälle hoiatatud.  Tekstina on jutustus veidi kahvatu. Selle erialase argooga on veidi üle pakutud. Autor võib ju ITs kodus olla, kuid sel juhul tuleks materjal võhikule samuti söödavaks vaaritada. Neid ingliskeelseid koodijuppe oli ikka liiga palju, et pilti paremini kokku panna. Muidu see masinate ühinemine ja Internatsionaali mängimine neil oli päris pull leid.  Narri revolutsioon (Brita Siimon) On siis üks tuldpurskav lohe, kes päästetakse vabadusse, kus ta hakkab alkohoolikuks.  Iseenesest riivatakse ju valusat probleemi, mis see töötus ikka muud olla saab, aga... Kivirähkini on veel pikk tee minna. Jutu ...

Mai jutud olid küll äärmiselt kehvad, aga niipalju suutsin end ikka kokku võtta ja sundida, et läbi need lugesin. Suurem osa on neist kirjutamise töötoas valminud, mis vajutab oma pitseri nii sisule kui vormile. Pigem on tegu toorikute, kui valmis tekstidega, aga arvatavasti oli neid vähemalt lõbus kirjutada.   Pastlad… Pastlad? (Tea Roosvald) Tegevuspaik peaks olema põlvkonnalaevas, aga see pole oluline. Üks isa otsib pastlaid, et neid mustal turul maha müüa ja aidata seeläbi poega. No ja isa otsib siis poja toas neid pastlaid.  Kõige lühem jutuke seekord, mida oli aga väga raske lugeda. Liigendamist, teksti jagamist lõikudeks ja nende vahel tühikute kasutamist, seda kahjuks Tea eriti ei kasuta. Ja need laused, oeh. Kuidas näiteks tänapäeva noorukid progesid oma koobaste ruumiloogikat, leiutades auke ja tühimikke reaaltarindite ja psühholoogiliselt kandvate seinte vahele, nii et võisid taktiil-vara oma korteris peita mitte ainult sõprade eest, vaid see jäi nähtamatuks koguni ...

 Leho Lahtvee. Ja siis tuli põgeneda. Infotehnoloogia õpetaja Oliver saabub pärast pikemat eemalviibimist tagasi kodumaale ning avastab ehmatusega, et vahepeal on asjaolud liikunud halvemuse poole. Muutunud pole mitte ainult poliitiline kliima, vaid Oliver ise on tagaotsitavaks kuulutatud. Algab põgenemine, kohtumine tegelastega, keda enam ei tea, kas usaldada või kahtlustada neid halvimas. Üldiselt ei olnud väga kehvapoolne jutt, selline mahe-muhe küberpunk põnevik päevapoliitilistel äärealadel. Kohe alguses haarati härjal sarvist ja hakati sündmustikku lahti kerima. Need vahele pikitud analüüsi osad selgitasud, et kes ja kus ja miks. Midagi otseselt ripakile ei jäänud. Võis ju olla natuke väheusutav ning kergekaaluline see julgeoleku sekkumine, sõjaväelaste kujutamine, et kas nii lihtsalt siis käibki suhtlus kõrgemate sõjaväelastega? Noh, eks ulmes tuleb mõnikord vaadata asjadele ka läbi sõrmede. Nagu ma autori kommentaaridest aru sain, siis on see tal juba kolmas kord sama lugu ...

 Tim Hornet. Raudsaare varjud on antimilitaristlik tulevikukaemus, mis ei üritagi pakkuda midagi rabavalt uut, vaid oma siiras lapsemeelsuses tegeleb ei enama ega vähema kui hoiatamisega. Kaks muhedat tegelast, erusõjaväelane Major Tom ja meedik Skräppy, satuvad pärast suuremat konflikti, kui on saabunud rahu, meres ujuvale saarele. Tolle saare moodustavad endised sõjalaevad, kuid nüüd seisavad nad dokis ja parandavad iseend. Aga Tom ja Skräppy ei otsi sõjalaeva, vaid alust, kus tehakse teadust, miks, seda pole öeldud, vähemalt väidetakse, et nad otsivad. Nende teele satub teisigi asukaid, kes on jäänukid suurest sõjast, keda tuleb üle kavaldada või muidu jääb rännak pooleli. Eks ta natuke meenutas küll filmi Veemaailm, aga Timmu jutus jääb midagi puudu, lugu ei moodusta tervikut. Tomi ja Skräppi tausta kohta eriti aimu ei saa, kuidas nad kohtusid, kes nad on? Ma ei ole väga palju Timmu jutte lugenud, tavaliselt on need olnud sellised ühe A4 suurused laastud, et loed ja unustad, v...

  György Botond-Bolics. Redivivus palub tuld. Ungari keelest tõlkinud Tiiu Kokla. Eesti Raamat. 1975. 160 lk. Lühike saatesõna raamatus ütleb, et Botond-Bolics (1913 - 1975) oli ungari kaasaegse ulmeromaani silmapaistvamaid esindajaid, ja veel saab teada, et "Redivivus..." on tema neljas romaan, mis neli aastat peale ilmumist tõlgiti eesti keelde.  Raamatu tegevus toimub tulevikus ühes Küberneetika Instituudis. Juba on võimalukud lennud Marsile, sealt leiti sadu tuhandeid aastaid tagasi elanud marslase ajud purgis, need olid endise linna varemetes sügaval liiva all. Esimesel võimalus toimetati leid uurimiseks maale. Doktor Bertalan tegeleb memotransferatsiooniga, see on mälu ülekandmise võimalus ühelt ajult teisele masina abil. Rottide peal on katsed juba õnnestunud, aga inimese peal pole seda veel tehtud. Võimalus marslase aju mõnele inimesele üle kanda vajab veel vaid kolleegiumi heakskiitu, aga seda doktorile loomulikult ei anta, ehkki vabatahlik, kes katsejänesena enda pä...

  Veebruari numbris ilmunud kolme loo autorid peaksid olema ulmesõbrale tuttavad, kõik nad on varem Reaktoris juba midagi avaldanud. Kuna autorite isikud mulle suuremat huvi ei paku, siis pikemalt ma sel peatuma ei hakka. Küll aga loen ma meeleldi nende loomingut, jutte, mida nad toimetusele saadavad. Veebruari saak oli natuke kopsakam kui jaanuaris, aga ülemäära rõõmustamiseks ka väga põhjust ei näe. Mati Tee. Kohtamine minevikuga. Eksistentsialismi küsimused ei kao tulevikus kuhugi. Minajutustaja räägib siin, kuidas ta arheoloogina käis kaugeid planeete kaardistamas. Kord satub ta ühele hauakambrile, kus on kirstus inimesele väga sarnase naise jäänused. Öösel ärkab see koolnu üles, hiilib laagrisee ja maha saab peetud väike vestlus, seejärel kadunuke kaob. Kuidas too võõras sinna planeedile sattus ja mis seal juhtus, saab lugeda jutust.   Midagi siin loos ju oli, ajaränd, natuke tsivilisatsioonide arengut, liikide segunemist, maagiat, aga veidi amatöörlikult kirja pandud. Ei...

  Ja viimases numbris on siis need jutud: A. J. Mordtmann. "Carnatiku hukk". Endisaegne merejutt vestab pikaleveninud reisist jäämägede vahel. Kapten Clifford sõidab koosa naise ja meeskonnaga inglise bargil "Carnatic" Rio de Janeirost Batavia suunas, kui nende laev kaldub kursilt kõrvale ja satub Antartika lähedusse. Kinnikülmunud laev jäetakse maha, edasi minnakse kahe paadiga. Kapteni naine läheb kaasa esimese paadiga ja kapten järgneb ülejäänud seltskonnaga teises paadis. Lähenevas udus kaotavad mõlemad paatkonnad üksteist silmist, kuid päev hiljem korjab üks lähedusse sattunud laev mõlemad seltskonnad peale. Jahmatusega avastatakse, et kapteni naine ei ole kaasa tulnud. Proovitakse küll "Carnaticut" üles otsida, aga leidmata see jääb. Kolm aastat hiljem leitakse laev siiski üles ning kapten kohtub taas oma abikaasaga või on õigem öelda sellega, mis temast järel on. Eks ennemuiste olid laevad puust ja mehed rauast, räägib vanarahas. Kogu ebausu kohta, ...

  Sirvisin põgusalt ka seda ulmeajakirja, leidsin päris mitu juttu, millest lühidalt allpool. H. G. Wells. "Läbi akna".  Bailey on invaliid, ta jalad on sidemeis nagu muumial ning tema päevad mööduvad tugitoolis istudes jälgides akast väljas toimuvat. Maja juurest voolab mööda tiheda liiklusega jõgi, nädala pärast on kõik laevad Bailey`le juba teada. Kord hommikul märkab ta kaldal toimuvat inimjahti, kui ühelt laevalt maha karanud malailast ajavad taga kolm meest. Põgenik jõuab Bailey rõdule ronida ning hoida hirmu all ka majapidajannat. Meenutas natuke huckleberry-finniliku maailma, sestap paigutasin jutu kuhugi Ameerika lõuna osariikidesse paar sajandit tagasi, aga eks see ole rohkem lugeja vaba valik, kuhu ta loo mõttes asetab. Arvasin küll, et tegemist võiks olla katkendiga mõnest suuremast loost, aga vist ei ole. Mis juhtus Bailey`ga, et ta invaliid oli? Mispärast malailast taga aeti? Need asjad jäävad lahti rääkimata. Aga õuduse poole pealt... hirmu ei tekitanud, pigem ...

Mujal maailmas on see tavaline asi, et ilmub ulmeajakirju, võib isegi öelda, et see on iseenesestmõistetav, asjade loomulik käik. Kui tuua näide, siis esimesena tuleb meelde ajakiri Galaxy Science Fiction (alates aastast 1950), kuid neid oli muidugi veel, mõned on lõpetanud ilmumise, mõni veel ilmub, mõni on kolinud internetti. Kuid Eesti kitsastes oludes võis ulmeajakirja lettidele jõudmine olla midagi täiesti ootamatut. Samas ega see tühja koha peale ei tekkinud, oli kunagi ajakiri Pioneeri, millest sai hiljem Põhjanael ja sealt kasvas välja Mardus. Ja kui nüüd nimetada üks nimi, kes selle eest hea seisis, siis on see mõistagi Mario Kivistik, just tema jõudis olla nii toimetaja, autor kui ka tõlkija. Neid esimesi numbreid enam palju liikvel ei ole, olid nad ju trükitud ajalehe paberile, üsna õhukesed (30lk), kvaliteedilt veel veidi rabedad, need pildid, eks ole. Kuid kolm tükki mulle silma jäid oksjonilt ja nii nad mu lugemislauale jõudsid. Proovin järgnevalt jutud järjekorras ära m...

  Reaktor on varsti juba 15 aastat veebis ilmuv eesti ulmeajakiri, jõudumööda olen seda üritanud lugeda, viimased paar aastat vahelduva eduga järjekindlalt. Tavaliselt sirvin algul artikid läbi ja hiljem, kui aega rohkem on, vaatan jutusaba üle, vahel kiikan arhiivi. 2025 aastast lugesin umbes esimese poolaasta jutud ära, aga nüüd ei suuda neist meenutada küll ühtegi, tule taevas... No mõni detail või fragment siit-sealt ehk meenub, aga see on ka kõik, ja ausalt öeldes teeb see natuke nõutuks. Mõtlesin, et see aasta proovin teistmoodi, teen märkmed loetust blogisse, eks Maarja Kruusmets teeb samuti, aga tema on rohkem kriitik, mina pigem tavalugeja. Ja kui need juba blokki kord saavad, siis on kergem kas või Stalkerite jagamise aegu neid uuesti üle lapata või nii.  2026 aasta jaanuari numbris oli mu esimene loetud jutt Krista Logbergi "Nimor" . Oma märkmetes panin selle loo alapealkirjaks "Luhtunud missioon". Jutu peategelane on Juhan Allikas, kes tegi IIMS ajal kah...

  Pierre Boulle. Ahvide planeet. Prantsuse keelest tõlkinud Lennart Meri. Eesti Raamat. 1973. 140 lk. Üks kummaline raamat, mida oli raske käest panna, sest kogu aeg tahtsin teada, mis nüüd edasi saab ja mida nad järgmiseks teevad. Iseenesest süžee ei ole keeruline, see vana skeem "sinna ja tagasi" on täitsa ladusalt, kenasti ja väljapeetult lahti kirjutatud, tõlgitud ning toimetatud samuti. Lugu kulgeb sedapuhku kauges tulevikus aastal 2500, kui kolm prantslast sõidavad ruumilaevaga avastama kauget planeeti Soror. Kohale Jõudes selgus kurb tõsiasi, et ahvid on võtnud üle inimese koha ja need õnnetud inimesed, kes veel elus püsivad, elavad ahvi kombel metsas, neile peetakse isegi jahti. Peategelane, Ulysse Merou, langeb küll gorillade kätte vangi, kuid pika ja hoolika tööga õnnestub tal vabadusse pääseda, mingi positsioon saavutada ja ahvidega suhelda kui võrdne võrdsega.  Mõneti oli seda raamatut raske lugeda, sest pidevalt tikkus peale tahtmine seda nägemust pidada allegoor...

 Pavel Bagrjak. Kes. See Pavel Bagrjaki seiklusjutt ilmus Hans Luige tõlkes Noorte Hääles 13 osalise järjena juba aastal 1966. Tegemist on teadusliku fantastika palaga,  mida esitletakse kriminaaljutu elementidega. Frederick Chester, tuntud kui agar ajalehereporter kutsutakse öösel instituuti tegema esikaanelugu mõrvast. Kuulus füüsikadoktor, uue avastuse lävele jõudmas Edward Miller on tapetud püstolilasuga, aga kurjategijat pole tabatud. Öövalvur väidab, et nägi teadlast kabinetist küll lahkumas, kuid laip lamab endiselt põrandal. Vastu hommikut saab ajakirjanik loo purki, fotograafilt pildid ja kõik näikse hästi minevat... ent lugu lehes ei ilmu. Ülemus soovitab Fredil juhtunu unustada ja sõita puhkusele, ka asja uurinud vaneminspektor David Hard annab ajakirjanikule nõu jätta see urgitsemine, kuid tõde tuleb päevavalgele tuua või muidu. Omaalgatuslik nuuskimine viib Fredi tõe jälile, mis on palju hullem, kui oleks oodata julgenud. Pöörased katsed laboris andsid tulemuseks ...

  Kurt Vonnegut JR. Harrison Bergeron. Aastaks 2081 tahetakse võrdustamisega olla seal maal, et keegi pole kellegist targem ilusam ega osavam. Kes liiga palju mõtleb, sellele pannakas kõrva vaimse kammitsemise raadio, mis tekitab iga paarikümne sekundi järel peas kohutavat müra, et mõtted laiali pillutada. Ja nagu sellest veel vähe oleks, tuleb kaelas kanda raskuseid, nt baleriinidel on ees maskid, et nad ei oleks teisest ilusamad jne. Ühesõnaga, tehtud kommunismi surutakse peale, kogu ühiskonda juhib ainuisikuliselt ülemvõrdustaja Diana Moon Clampers.  Selles maailmas elab siis abielupaar Geroge ja Hazel Bergeron, mees on kammitsais ja ei saa millegi üle pikemalt mõelda, naine on lihtsalt juhmivõitu tegelane, kel ei ole küll ühtki kammitsat, aga ta ei vaja ka neid, sest tema mälu on ülilühike. Mis põhjusel naine sellise peetusega on, jutust välja ei tule. Kuid nende 14 aastane poeg Harrison Bergeron on see eest väge ja võimu täis, mistap ta viiakse kinnipidamisasutusse. Ootam...

   Andris Skailis. Kolm banaani. Jutt teadlasest, kes satub oma leiutisega halbade inimeste kätte. Miljonär Zwiebelbreck lahkub öösel üksinda ning salaja lennukiga Vaikse ookeani saarele, enne kohale saabumist jõuab ta veel viimase hädasignaali raadiosse saata, et seejärel merre kukkuda. Tema kompanjon, pankur Wanderschieber, paneb välja kopsaka vaevatasu sellele, kes suudab õnnetuse asjaolusid selgitada. Varsti astubki pankuri kabinetti aatomifüüsik Maplick ning räägib asjaoludest järgmist: miljonär oli toetanud teadlase projekti, et ehitada aatomivariaator, masina, mille abil saab muuta materjale ehk aatomi struktuuri. Nõnda läheb korda võte teha alumiiniumist kulda. Miljonär võttis masina enda valdusse, lasi teadlase hullumajja panna, toimetas saarele 10 tuhat tonni alumiiniumi ja hakkas sinna lendama, et kõik kullaks muuta ja rikastuda, teel aga läks midagi aparaadiga nihu, lennuk muutus kullast lennukiks ja kukkus alla. Pankur ei saa aru, miks teadlane vabaduses on, kui t...

  Nelja aastaaja aed. Fantaasia. 2025. 428 lk. Siia raamatusse on kokku kogutud viimase jutuvõistluse kümme paremat pala pluss üks lisalugu. Hakkasin tagantpoolt lugema ja tuleb tunnistada, et ega neid tagumise otsa lugusid nüüd, paar nädalat hiljem enam ei mäleta, midagi väga häguselt koidab, aga nii head need nüüd ka ei olnud, et peaks uuesti üle lugema. Kaupo Sempelsoni jutuke jäi meelde, et oli lahe muinasjutt vargaposisit, kes läks tellimustööna raamatut varastama ning jäi majja lõksu ja mis temaga seal juhtus, mhm, hea lugemine. Aga siis need vahepealsed lood seal, noh, jah, aga mis nüüd sellest, maitsed on erinevad. Aga vot esinelik, Mahkra, Reisel kahe looga ja Umbleja, see oli tase, mida Eesti ulmest poleks enam osanud oodatagi.  Mahkra jutt sai juba selle eest plussi kirja, et vajutas mu kõige nõrgemale kohale. Mäletan siiamaani, kui lugesin aastate eest ühest kadunud portaalist (Poogen.ee) kosmoselugu nimega "Purgis", see oli üks õnnetu ekspeditsiionijutt, mis kisk...