Pierre Boulle. Ahvide planeet.

 


Pierre Boulle. Ahvide planeet.

Prantsuse keelest tõlkinud Lennart Meri.

Eesti Raamat. 1973. 140 lk.


Üks kummaline raamat, mida oli raske käest panna, sest kogu aeg tahtsin teada, mis nüüd edasi saab ja mida nad järgmiseks teevad. Iseenesest süžee ei ole keeruline, see vana skeem "sinna ja tagasi" on täitsa ladusalt, kenasti ja väljapeetult lahti kirjutatud, tõlgitud ning toimetatud samuti. Lugu kulgeb sedapuhku kauges tulevikus aastal 2500, kui kolm prantslast sõidavad ruumilaevaga avastama kauget planeeti Soror. Kohale Jõudes selgus kurb tõsiasi, et ahvid on võtnud üle inimese koha ja need õnnetud inimesed, kes veel elus püsivad, elavad ahvi kombel metsas, neile peetakse isegi jahti. Peategelane, Ulysse Merou, langeb küll gorillade kätte vangi, kuid pika ja hoolika tööga õnnestub tal vabadusse pääseda, mingi positsioon saavutada ja ahvidega suhelda kui võrdne võrdsega. 

Mõneti oli seda raamatut raske lugeda, sest pidevalt tikkus peale tahtmine seda nägemust pidada allegooriliseks kujutluseks. Eks sedastab autor ise ka, et ahve nähti kui inimesi ja inimesi kui ahve. Muidugi ei ole raamat ainult ellujäämisest võõraste keskel, vaid võtab sisse hoiatava positsiooni tsivilisatsiooni püsimajäämise suhtes. Kui liiga pikalt, kergekäeliselt ja hooletult langeda mugavustsooni, siis... üldiselt, vaenlane ei maga, seda on näidanud viimased aastad siinsamas Euroopas. Kui nüüd päevapoliitika kõrvale jätta, siis oli siin veel ju sulnis armulugu minajutustaja ning metsast leitud tüdruku Nova vahel, ja neile sünnib armas beebi. Sünnist sümpaatiat näitasid üles veel šimpansid, kes käitusid ahvi kohta vägagi inimlikult. Kokkuvõtteks tuleb tunnistada, et tegemist on ühe ägeda ulmeromaaniga ja ma ei saa üldse aru, miks ma seda juba varem ei ole lugenud.  


BAAS

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h...
Lisateave

Mihhail Bulgakov. Koera süda.

 Mihhail Bulgakov. Koera süda. Vene keelest tõlkinud Maiga Varik. Prioodika. 1988. 72 lk. Jutustuses "Koera süda" on nii reaalset kui ebareaalset, nii ajaloolist kui kaasaega kandunud ainest, kuid kõige enam on seal satiiri valitseva korra kohta 20. sajandi alguse Venemaal.  Professor Filipp Filippovitš Preobraženski tegeles Moskvas oma suures korteris inimeste ravimisega. Kõrvalprojektina hakkas ta uurima, kuidas on võimalik läbi viia noorendamine. Leidnud tänavalt hulkuva peni ja saanud äsja surnud mehe keha, siirdas ta viimase ajuripatsi ning munandid koerale ning jäi ootama katse tulemusi. Opereeritu ehk Šarikov ärkab imekombel ellu, moondub pikapeale meheks, suudab öelda iseseisvalt "alakahil", aga tulemus ei vasta just päris sellele, mida oodati.  Ühes liinis kulgev jutt kandub vahepeal üle professori abilise päevikusissekannetele, kus aastaarvuks on märgitud 1924. Ma ei ole küll Venemaa ajaloos väga kodus, aga see pidi olema ikka üsna pöörane aeg. Vana "...
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis ...
Lisateave