Nelja aastaaja aed

 

Nelja aastaaja aed.
Fantaasia. 2025. 428 lk.

Siia raamatusse on kokku kogutud viimase jutuvõistluse kümme paremat pala pluss üks lisalugu. Hakkasin tagantpoolt lugema ja tuleb tunnistada, et ega neid tagumise otsa lugusid nüüd, paar nädalat hiljem enam ei mäleta, midagi väga häguselt koidab, aga nii head need nüüd ka ei olnud, et peaks uuesti üle lugema. Kaupo Sempelsoni jutuke jäi meelde, et oli lahe muinasjutt vargaposisit, kes läks tellimustööna raamatut varastama ning jäi majja lõksu ja mis temaga seal juhtus, mhm, hea lugemine. Aga siis need vahepealsed lood seal, noh, jah, aga mis nüüd sellest, maitsed on erinevad. Aga vot esinelik, Mahkra, Reisel kahe looga ja Umbleja, see oli tase, mida Eesti ulmest poleks enam osanud oodatagi.

 Mahkra jutt sai juba selle eest plussi kirja, et vajutas mu kõige nõrgemale kohale. Mäletan siiamaani, kui lugesin aastate eest ühest kadunud portaalist (Poogen.ee) kosmoselugu nimega "Purgis", see oli üks õnnetu ekspeditsiionijutt, mis kiskus lõpus korralikult kiiva. Ent jah, sellega algas minu suur poolehoid kosmoselugude vastu lühiproosas, väikest viisi kestab see tänaseni, kuigi uued asjad on peale tulnud ning väga tihti ma end ulmet lugemas enam paraku ei leia. Ja siis sain lugeda siit raamatust Mahkra juttu "Calleroni raudne rusikas". Oh, ma juubeldasin, nii äge äksön ja pöörased tegelased, kuni viimase lõiguni oli kõik veel lahtine. Hea oli näha, et pärast Joel Jansi ulmest lahkumist on keegi ka seda nišši vaevunud täitma.

Reiseli kaks juttu on küll ühe käekirjaga kirjutatud, aga kulgevad sootuks erinevas maailmas. See Jaapani maffiameeste lugu nagu väga ei kriipinud, ikkagi kauge ja võõras maa, aga too teine jutt oli väga vahva. Jutus "Tartu on MINU linn" tegi autor midagi, mida Eesti ulmes liiga tihti ette ei tule. Nimelt toimus tegevus tänapäeva Tartus, põikega minevikku ja siis tagasi argipäeva meie päevil. Hakka või tõsimeeli parklakontrolöre vaatama teise pilguga.

Ja võidulugu Kadri Umblejalt oleks justkui kuskilt teiselt mandrilt. Eks ta natuke on ka, sündmused arenevad mitu sajandit tagasi, oh üllatust, taaskord Jaapanis, kui üks teelt eksinud samurai jõuab kummalisse aeda. Selles aias kohtub ta naisega, kes räägib, mis kohaga on tegemist, ja seda peab juba ise lugema. Kui üks jutt võib olla ilus, siis see seda on. Kammerlik ja poeetiline. Jättis väga hea mulje. Kaanekujundus kuulub samuti selle loo juurde, aitäh, Liis Roden.

Et jah, jutte on siin erinevaid, kui nüüd ühisnimetajat neile otsida, siis võib öelda, et head ehk positiivsed on neil kõigil lõpud, vähemalt peategelase jaoks. Lugeja jaoks on lihtsalt mõnus raamat. 

Loterii

Luua Metsanduskooli raamatuaasta blogi