Mardus 2/1991

Mujal maailmas on see tavaline asi, et ilmub ulmeajakirju, võib isegi öelda, et see on iseenesestmõistetav, asjade loomulik käik. Kui tuua näide, siis esimesena tuleb meelde ajakiri Galaxy Science Fiction (alates aastast 1950), kuid neid oli muidugi veel, mõned on lõpetanud ilmumise, mõni veel ilmub, mõni on kolinud internetti. Kuid Eesti kitsastes oludes võis ulmeajakirja lettidele jõudmine olla midagi täiesti ootamatut. Samas ega see tühja koha peale ei tekkinud, oli kunagi ajakiri Pioneeri, millest sai hiljem Põhjanael ja sealt kasvas välja Mardus. Ja kui nüüd nimetada üks nimi, kes selle eest hea seisis, siis on see mõistagi Mario Kivistik, just tema jõudis olla nii toimetaja, autor kui ka tõlkija. Neid esimesi numbreid enam palju liikvel ei ole, olid nad ju trükitud ajalehe paberile, üsna õhukesed (30lk), kvaliteedilt veel veidi rabedad, need pildid, eks ole. Kuid kolm tükki mulle silma jäid oksjonilt ja nii nad mu lugemislauale jõudsid. Proovin järgnevalt jutud järjekorras ära märkida, mõne sõnaga iseloomustada ja siis edasi liikuda.
   
Hõbekuul. Phyllis A. Whitney.
Inglise keelest lühendatult tõlkinud Martin Kivimets.

Numbri juhatab sisse üks muhe vanakooli ulmejutt abielupaarist, kes üritab lahendada probleeme nende juurpõhjuste tuvastamise kaudu. Gordon Ramsay abikaasal Lindal käivad peal närvihood, doktor soovitas neil minna tagasi naise lapsepõlvekoju, mis pidavat aitama. Jutu alguses ollakse parasjagu autoga sinna teel, kui kõrvalises kohas tekib läbipaistmatu udu. Viimases hädas leitakse öömaja mahajäetud majas, kus külalisi võõrustab imekena naine. Maja ei vasta küll viie tärni nõuetele, aga paremat pole ka käepärast võtta, nii tehakse kiire otsus seal ööbida. Ramsay otsustab naise und jääda valvama, kuid hommikuhahetuses avastab ehmatades, et naine on siiski kadunud. Samuti on kadunud kaunis naine, kes öömaja pakkus, ja maad hakkab võtma rusuv meeleheide. Üks kohalik külamees, kes hommikul kohale tuleb, pole kuulnudki, et majas üldse keegi elab.

Edasi läheb jutt sinna, kuhu ma alguses ei arvanud, et see minna võiks. Tegelikult ootasin millegipärast vampiire, aga neid ei olnud, pigem mingit sorti riitused väikeses külakogukonnas, nõiajaht ja suguvõsa needus.
Aga jah, õudusjutule viitavaid asju on siin päris mitu, juba kohanimi, Hullumägi, on koht, mida kaardilt ei tasu otsida. Tegevuskohana kangastus mul silme ette Inglismaa oma uduste nõmmede ja vanade majadega. Naise õlal olev tagurpidi risti kujuline sünnimärk, mis muudab vastavalt meeleoludele värvi ja Hõbekuul, ka sel detailil on oma osa kanda. Peategelane on küll südi, julge ja hakkamist täis noormees, kuid asjade käik paneb temagi proovile "Ramsay ei mõistnud isegi, kuidas ta selle päeva üle elas".

"Universumi surnuaed" on üheleheküljeline jubejutuke, mille on omal ajal kirjutanud Mart Helme. Kuna puändile ülesehitatud lugu ei saa ümber jutustada, siis rohkem öelda polegi, kui et on peategelane, kes sureb ja ärkab uuesti ellu. Seda teekonda on üsna meeleolukalt kirjeldatud. Kui nüüd aus olla, siis ega hirmu ei tekitanud, pigem tekitas muudkui uudishimu, et mis edasi saab.

Wilhelm Hauff. Kummituste laev. Selles loos satub minajutustajast peategelane koos teenriga merehätta, kuid kus häda kõige suurem, seal abi... Ja-jah, parasjagu seilab mööda võõras laev, mis on justkui hüljatud, aga samas ei ole ka. Kogu meeskond lebab tapetult laevatekil ja kapten on löödud naelaga läbi pea masti külge kinni. Päeval ei juhtu midagi, aga öösel ärkab see meeskond ellu ja tegutseb kavakindlalt. Pikapeale suudab loorääkija saladuse lahendada ja teenida kopsaka vaevatasu ja kui ta surnud ei ole, peaks elama siiamaani.
Õudusjutu kohta oli algus täitsa paljulubav. Jutte merel üksikult hulkuvatest kummituslaevadest ei ole just palju, kuid väikest lisa siit tuleb. Eks ta selline hea lõpuga ning õpetliku sõnumi Araabia muinasjutt ole.

Herbert Georges Wells. Avu tähetorn.  Troopilisel Borneo saarel liigub kohalike seal kuuldus, et seal elavat olendeid, keda teadlased pole suutnud veel avastada ega tuvastada. Ühel ööl läheb Woodhouse`i nimeline vaatleja tähetorni oma tööd tegema, kui teda ründab ootamatult üleelusuurune lind, kes meenutab kõige rohkem nahkhiirt.
Wells oli võrratu kirjanik, seda on ka seesinane lühijutt. Tõmmata lugeja kuskile lõunamere saarele, kus on lämbelt palav ja niiske, lisada veel ebausku ja see kõik nõtke sulega kirja panna... suurepärane jutt.
Inglise keelest lühendatult tõlkinud Mario Kivistik.

Ärkav meri. James Ballard. Mason ärkab öösel üles, läheb välja ning märkab tänavatel merd. Hommikul oma käigust naisele rääkides, jääb see juhmi näoga talle otsa vaatama ja ütleb, et meri on tuhande miili kaugusel. Taetud kõhklusi ja kahtlusi tekib nii Masonil endal kui ta naisel, et kas see oli nüüd unes või ilmsi. Need öised käigud hakkavad korduma, kuni asi võtab traagilise pöörde.

Ballardi jutukogu "Neljamõõtmeline luupainaja" (Fantaasia, 2025) mulle väga ei meeldinud, kippus kuidagi venima, vb peaks üle lugema, aga see jutt siin on kohe palju parem. Olgu siis pealegi Inglise uue laine ulme ja unenäoline ja müstiline, kuid haaravalt kõhe oli see mere jutt küll.
Tlk Mario Kivistik.

Huumorinurga täidab koomiks, mida oli isegi naljakas lugeda. Et on seal siis üks agraarühiskond, mida käib kimbutamas inimsööja poeg. Parasjagu on külla sattunud karutantsitaja, kes nõustub oma hoolealusele jootma tünnitäie meeõlut ja laskma tal siis koletisega pisut maadelda. Siia on vist natuke poliitilist allteksti sisse lükatud, aga karu kui sümboolne tegelane on pisut kohatu. Muidu ajas muigama jah, Mario Kivistiku välja mõeldud lausa.

Proosa osa lõpetab Iiri rahvajutu ümberjutustus "Teig O`Kane ja laip". Jutt on Teigist, noormehest, kes elab hõlpelu, ei ta hooli suuremat kellestki ega millestki ning viimase raha viib alati kõrtsi. Kord satub metsavahel ta vastamisi väikeste mehikestega, kes panevad talle peale kohustuse, viia seljas laip kirikusse ja matta keset põrandasse kaevatud auku, või muidu... Mis vaesel vennikesel muud üle jääb, kui hing paelaga kaelas, laip õlal, kohustust täitma asuda. Kirikus pole aga ruumi enam kuhugi matta, surnud ärkavad ellu ja hakkavad Teigi sõimama. Lõpuks annab õlal rippuv koolnu head nõu ja asi päädib positiivse lõpuga.
Polegi vist varem Iiri jutte lugema sattunud, sai see ka nüüd siis ära proovitud. Natuke kõhe ta ju oli, aga moraalne selgroog hoidis juttu ikka rohkem püsti kui miski muu.
Ümber jutustanud Martin Kirk.


Peale juttude on veel paar artiklit, üks satanistide kohta liikuvaist linnalegendidest ja teine Dracula filmide ajaloost linnulennult, lõpust leiab ristsõna ning tagakaanelt saab välja lõigata ja kokku liimida väikese vampiir-nahkhiire (Vivika Kalt). Nagu pildilt näha võib, on ajakiri üksjagu päevinäinud, ribadeks loetud, keskelt niidiga parandatud, mille eest olgu eelmine omanik tänatud. Illustratsioone, fotosid lugude juurde on päris mitmelt kaastööliselt - Hillar Mets, Anne Aare, Andrus Mekk, Mart Anderson, Piret Selberg, Jüri Mildeberg ja Heiki Ernits. Juttude osas ma kodutööd ei hakanud tegema, kindlasti leiaks rohkem andmeid, et kes on autor, millal ja kus jutt esmakordselt ilmus jne, aga kas see midagi väga juurde annab? Nii palju võin öelda, et kaks lugu on ikka päris pärlid. Üks on muidugi Wells, kes oli lihtsalt Kirjanik suure tähega ja teise kirjutas Ballard. Kui ülejäänud autorid kasutasid juba tuttavaid õuduselemente, siis see Tõusva mere jutt oli sootuks teisest registrist, tundus kuidagi tänapäevane, modern. Ülejäänud olid sellised tublid keskmikud, kas just meelde jäävad, aga lugeda võis.