Mack Morriss. Maanteeviisakus.


 

Mack Morriss. Maanteeviisakus.


Tennessees elav, kuid jutu alguseks ammu erru läinud seersant Carter Bethane on kaotanud autoavariis oma tütre. Kahjuks ei ole ühtki tunnaistajat peale tema enda ja temagi ei näinud autot, vaid ainult kuulis kahe veoka hääli. Pärast šerifiga rääkimist otsustab Carter linna sõita, sest ta aimab midagi. Sõit linna tähendab loksumist autokastis üle mägise maastiku, samal ajal tuleb möödasõitu ootavale autole käega märku anda, kas tee on vaba, kedagi vastu ei tule. Kui Carter on õnnetusejärgsest tiumusest toibunud, tunneb tagasõitvas autos ära lapsemõrvari, otsustab ta õigluse jalule seada, kasutada maanteeviisakust.

Oh pagan, see oli nüüd küll üks kõva lugu siin valimikus. Kurb, jaa, õnnetu, loomulikult, kuid ülilühijutu kohta meisterlikult teostatud. Siin oli kõik olemas, mis ühes jutus olema peab - vähe tegelasi, kuid protagonistil on kindel eesmärk, kättemäks,  korralik kompositsioon (algus, keskpaik, lõpp, puänt), dialoog, pinge kerimine. Midagi rohkemat oleks patt tahta ühest jutust. Põnev oli. Mul hakkas isegi film jooksma sillme ees, kusjuures see veoka kasti stseeni olen kunagi kuskil filmis ka näinud, aga ei tule meelde, kuid tuttav oli küll. 5/5

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Jüri Tuulik. Vares.

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Reaktori raport (2022/4)