Jostein Gaarder. Apelsinitüdruk.



LV 40. Raamat, mille järgi tehtud film linastub 2019.

Jostein Gaarder.                                                                                                                          Apelsinitüdruk.                                                                                                                            Tõlkinud Karel Zova.                                                                                                                  Koolibri.                                                                                                                                          
2005. 144lk.


Tegelikult ei linastu selle raamatu järgi film. Kirjutan siis praegu väheke patuga pooleks. Apelsinitüdruku tõi 2019.a lavale hoopis Nuku teater. Mis pole ka ime, sest suurem osa raamatust on kirjutatud nii isa kui ka poja poolt minavormis, teater ehk sobibki sel juhul väljundiks paremini kui kino. Raamat ise räägib kõige tähtsamast – armastusest.

Raskelt haigestunud isa saadab oma pojale kirja, mille viimane saab 11 aastat hiljem, seega alles viieteistkümnesena kätte. Nii algab suursugune südamepuistamine, kuidas isa kohtub emaga, kes ongi Apelsinitüdruk. Vaadatakse enda sisse ja kaugele kosmosesse. Tähtsal kohal on samuti n.ö olulised küsimused. Gaarder tuletab korduvalt meelde, et kunagi ei tasu lõpetada imestamist selle maailma üle. Kuskohast me tuleme, kus oleme, kuhu läheme? Ja see, et juba siin ollakse, kuigi ainult viivuks, mis võib vaid näida täiesti tavaline, on tegelikult võrratu ime.

Imestasin ka mina, kuidas Gaarder kirjutab. Ei, pooleli polnud plaanis jätta, selleks oskab ta liiga hästi kirjutada. Kui midagi panigi üllatama, siis see, et raamatus polnud ühtegi peatükki. Nii, nagu algusest pihta hakkas, nõnda voogas tekst lõpuni, viies lugeja endaga kaasa. Ainult isa ja poja kõnede üleminekud olid eraldatud. Kurb, omavahel öeldes ütlemata kurb raamat. Noorteka kohta isegi vähese tegevusega raamat, pigem midagi lüürilist vaagimist, kaemust meenutav, kui tormavat rapsimist. Tempo on aeglane. Kui Gaarder valdaks värssi, siis ta oleks kirjutanud arvatavasti poeemi. Oma unistustest rääkides ta sooviski lapsena saada luuletajaks, sai siiski arstiks. Ent ometi läbib seda ääretut nukrust positiivne meelestatus, siiras elujaatus.

Ferenc Liszt oli see, kes nimetas „Kuupaistesonaadi” teist osa „lilleks kahe kuristiku vahel”. (lk140)

Palamuse Raamatukogu

Heli lugemisvara

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h...
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis ...
Lisateave

Giovanni Boccaccio. Dekameron.

Kujutis
VV. Giovanni Boccaccio. Dekameron.  Tlk Johannes Semper.  Eesti Riiklik Kirjastus.  1957. 688lk. Suurem kriisiaeg hakkab küll ümber saama, kuid koduse riiuli manu on ikka tore kiigata. Mõtlesin jah, et kui ma nüüd ka ei loe seda raamatut, siis ta jääb jälle seisma aaastate takka. „Dekameroni” taustaks on 1348. aastal Itaalias levinud katkulaine. Kümme jutustajat pagevad Firenze lähedale lossi, et kümne päeva jooksul rääkida üksteisele lohutuseks lugusid. Kokku saab jutte ei rohkem ega vähem kui sada. Millest raamat räägib, polegi lihtne vastata. Kõige lühem vastus on – armastusest. Giovanni Boccaccio (1313-1375) elas ja kirjutas oma ajastust, milleks oli renessanss. Eks see epohh jättis oma jälje ka tema loomingusse. Võib öelda küll, Boccaccio Muusa näikse olevat kohati lausa amoraalne Amor. Nt kuuenda päeva kuuendas novellis on üks selline stseen, kus abikaasa kohtub oma armukesega: „Seejärel astusid nad tuppa, keerasid ukse lukku ja Lambertuccio hakkas da...
Lisateave