Stanislaw Lem. Pirxi jutustus.

jaanuar 26, 2020

Tlk Jaan Kaplinski.

Horisont, 1968, nr 11.

Pirx on oma suuremad lennud küll juba ära teinud, nüüd käib ta veel ainult pensioni välja võtmas, aga kihk lennata, see ei ole kuhugi kadunud. Juhtub nii, et ta saabki pakkumise lendamiseks laeval „Öö Pärl”, pakkumise, millest ei saa keelduda. Brasiiliast teele saadetud laeva meeskond ei ole küll kõige pädevam, aga see selgub alles hiljem. Merkuuri orbiidile mahajäetud kosmoselaevade tagasi toomine küll õnnestub, aga tagasitulles maale satub Pirx tundmatule objektile, mille üle jätkub tal arutlemist veel pikaks ajaks.

„Siis ta tahab, et annaksin piloodi „fix`i”, kes esimesena laeva märkas. Aga ei ole ka niisugust „fix`i”, sest vahis oli insener, erialalt teedeehitaja. Siis, kui asi juba ülearu kahtlane ei paista – küsib ta, miks ma ei andnud mõõtmistulemusi radistile edasi. Pean selgitama, et telegrafist ei olnud oma postil, kuna oli purjus. Kui ta siis üldse tahab minuga neist asjust rääkida üle kolmesaja kuuekümne kaheksa miljoni kilomeetri, mis meid lahutavad, pärib ta, miks keegi pilootidest telegrafisti ei asendanud; minul tuleb vastata, et terve meeskond on mumpsis ja palavikus maas. Kui ta ehk seni oli veel kahevahel, siis nüüd veendub ta, et inimene, kes keset ööd alarmeerib teda teadetega laevast „mujalt”, on kas poolemeelne või purjus.”

Küll oleks tahtnud seda lugeda nägemata Poola-Eesti koostöös valminud filmi "Navigaator Pirx". Arvasin juba, et see on novell, mille järgi film tehtud, aga seda see ei olnud, nii et jah, väike pettumus. Ilmselt tulebki leppida ainult filmiga, sest Lemi enam tõlkima ei hakata, aga see selleks. Kuid seesinane lugu oli selline, mille panen riiulisse „algul ei saanud vedama, pärast ei saanud pidama”. Algus kippus juba liiga pikalt jääma ketrama, aga kui käivitus, siis oli hoog sees ja läks nagu lepase reega. Igal juhul on hea ning natuke naljakas ka veel pealekauba.