Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.



LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass)

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk.


Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid".

Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt.

Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil hästi, kuni lõpuks üks tegelane,Villu...
                                                                                         
Tegemist ongi varalahkunud sõbra mälestusele pühendatud raamatuga. Kõik poisid ei saa tõesti suureks, nii otseses kui ülekantud tähenduses. Tuli küll ette tuttavaid kohti enda lapsepõlvest, sai ka parve ehitatud, kaugemal elavad poisid olid rivaalid jne. Kuid esimene kogemus surmaga, jah, see paneb kurvastama.

Ühes peatükis leiavad posisd mahajäetud saunaahjust hunniku esimese vabariigi aegseid ajalooraamatuid Vabadussõjast.  Janile tuleb meelde, et kodus rääkisid esivanemad pidevalt, et meil oli  kunagi oma riik, mille venelased ära võtsid. Et Villu oli ema poolt venelane, siis ei saanud ta üldse aru, millest sõber räägib.  Üks on eesti, teine pooleldi vene perest pärit laps. Kodus räägiti ühest minevikust, koolis teisest. Lõpuks jõuba Jan arusaamisele, et oluline ei ole see, mida teised räägivad, vaid inimene ise oma väärtustega, rahvuse järgi ei tasu anda hinnanguid. Selline on siis  mõte, mõneti klišee küll, kuid siit raamatust kaasa võtmiseks piisavalt kobe.

Ja veel, lapse suu ei valeta:

"See oleks lahe!” hõiskas Villu. „Nagu seal filmis – teate küll, see, kus oli kapten Nemo. Tal oli allveelaev, millel oli suur aken ja kust sai merepõhja vaadata."
„Nemo allveelaeva nimi oli Nautilus. Sa oled vist ainult filmi  näinud, aga sellest on ju raamat ka,” targutas Jan.  
„Mis vahet seal on, ju oli film sama, mis raamat,” arvas Villu, kes polnud  tõesti raamatut lugenud. „Film võib ju raamatu järgi tehtud olla, aga raamat on alati natuke teistsugune. Tavaliselt isegi parem, „ teadis Jan.
 „„Kevadest” on ka film ja minu meelest on film parem kui raamat,” sekkus nüüd Mart. „Tegelikult vist on jah, aga nii on harva, et film on raamatust parem/.../” arutas Jan. "                     
(lk 37)

Poisteraamat

Kirjanduslik päevaraamat

Eesti Päevaleht

Heli lugemisvara

Pan Kleksi Kirjandusakadeemia





Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.