Ray Bradbury. Inimesed Maalt.


Ray Bradbury. Inimesed Maalt.
Tlk Andres Tarand.
Horisont, 1968, nr 12.

Marsile maandub ekspeditsioon, et leida sinna saadetud, aga kaduma läinud eelmist meeskonda. Maalasi võtavad vastu marssalased, kes ei ole kuigivõrd huvitatud inimestest võõralt planeedilt.
Ja üleüldse, et külaliste olemasolu on kahtlane, siis pannakse nad sinna, kus istuvad isehakanud Napoleonid ja Ceasarid.

„„Nii.” Psühholoog kõndis raketini ja koputas seda. See helises pehmelt. „Kas ma võin sisse minna?” küsis ta ettevaatlikult.
„Võite küll.”
Mr. Xxx astus sisse ja jäi sinna hulgaks ajaks.
„Küll teevad viha need lollid lood.”
Kapten näris oodates sigarit. „Parem minna koju tagasi ja öelda inimestele, et jäetagu Marss rahule. Kus on ikka kahtlane kari tolguseid.””

Idee meenutas natuke ühte Ilfi ja Petrvi juttu, „Kolumbus kinnitab otsad”. Seal läks Kolumbus Ameerikasse, aga sattus 1920ndatesse aastatesse. Küll oli suur tema pettumus, kui puudus pidulik vastuvõtt, jah, ikka juhtub. Bradbury jutt on samas täitsa muhe. Ei tasu inimesel ikka liiga palju ka ette kujutada. Tänaseks päevaks on Marsi inimestega või inimesesarnaste tegelastega asutamine küll pisut küsitav, aga no, kui on hallutsinatsioonid, telepaatia, luulud, teisisõnu, kui on hea jutt, siis tasub lugeda küll.


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.