Kir Bulõtšov. Perpendikulaarne maailm.









VV. Kir Bulõtšov. Perpendikulaarne maailm.
Tlk Arvi Nikkarev.
Skarabeus.
2010. 280lk.

Kir Bulõtšovi (1934-2003) nimi ilmselt tutvustust ei vaja. Raamatu tagakaanelt saab lugeda, et tegemist on vene ulme klassikuga. Ja kaante vahelt sain lugeda kolme lühiromaani.

„Mäekuru” (v.k. 1980) räägib olelusvõitlusest karmi kliimaga nimetul planeedil. 16 aastat on möödunud tähelaeva hädamaandumisest. Need, kes pääsesid, pidid laeva juurest lahkuma ja ehitama küla keset vaenulikku loodust. Raamat algabki ekspeditsiooniga tagasi laeva juurde, et tuua sealt eluks vajalikku kraami.

Jaa, avaldas muljet. Alguses ei saanud üldse aru – kes, mis või kus?  Tegelasi oli lohutult palju. Bulõtšov ei seleta kohe alguses ülearu ohtralt, ei osuta kaardikepiga: vaadake, see on vaskratsanik vms. Tema võtab peitli ja hakkab rida rea haaval sõnamassiivist oma kujundeid välja tahuma. Kuid see, mida nn teel olemise lugudest ootan, oli olemas – tegelaste isiksuseomadused avanesid. Samuti kohtutakse üleloomuliku... olgu selleks või – lumekirp. „Mäekuru” on küll poistekaks, kuid mind see ei morjendanud, samas jääb ta kõige ehedamalt esindama ulmet.

„Perperndikulaarne maailm” (v.k. 1989) pajatab nõukogude seltsimeeste argipäevastest kangelastegudest väljamõeldud linnakeses Veliki Gusljar. Kui asjaosalistel lõppeb jaks antigravitatsiooni masina väljamõtlemisel, läheb peategelane paralleelmaailma oma kolleegidelt hõva nõu küsima.

Idee järgi on too teine maailm küll identne esimesega, ainult et võimule on seal pääsenud keegi tagurlik bandiit, seltsimeeste moraal on langenud, poest pole midagi saada jne. Siit ka raamatu nimi: perpendikulaarne ehk risti olev. Selles jutus tuli autor paralleelmaailma kaudu `päris elule` üsna lähedale. Ta läheb üle satiirile, mis hakkas juba meenutama Odessa koolkonda (12 tooli). Aastaarv kõneleb samuti enda eest, perestroika ja glasnost olid just siis õhus. Loodan, et tänapäeval enam ei esine idanaabri juures isikukultust ega haritlaskonna tagakiusamist.

„Tõrge-67” (v.k. 1967, avaldatud 1993) visandab Oktoobrirevolutsiooni 50. juubeli tähistamise Bulõtšovi võtmes. Leningradis instseneeritakse 1917. aasta sündmusi. Algus oli paljulubav, kuid siis, taheti parimat, aga väljakukkus nagu ikka. „Aurora” küttis madalikule ja Lenin võeti vahi all.

Kolmikust oli see kõige naljakam ja absurdsem jutt, aga jah, eks sellisena võib teda kujutada küll. Kui osatakse iseenda üle nalja heita, siis on veel lootust. Jah, raamat tekitas natukene huvi vene ulme vastu.

BAAS

Loterii

Nerdland

Ulmeseosed

Trakyllmaprokrastineerinj2lle

Mr Costello




Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.