Isaac Asimov. Rahuldus tagatud.



Isaac Asimov. Rahuldus tagatud.                                                                                                  Horisont, 1968, nr 4.                                                                                                                    Tõlkinud A. Maamees.


Jätkan siin oma väikest lugemisekskurssi ulmekirjanduse maavallas. Suurem osa autoreid, keda Horisont eestindas, on ju ulmikutele teada-tuntud, aga mulle on nendega kohtumine valdavalt esmakordne. Ega siin midagi väga lisada enam ei olegi, neid jutte on BAASis juba üksjagu arvustatud ka. Pigem on mu tagasihoidlik kommentaar meeldetuletus mulle endale, et kunagi olen lugenud. Ja kui peaks keegi sattuma siia blokki, siis olgu talle mõni link abiks orienteerumisel :)

Mr. Costello on terve teksti digitaliseerinud, lugeda saab siit.

Minu suhe ulmega on... seda sobib iseloomustama Isaac Asimovi jutu „Rahuldus tagatud” kaks esimest rida.

„Tony oli pikk ja tõmmu iludus, kelle muutumatu näoilme igast joonest õhkus aristokraatlikkust, ja Claire Belmont vaatles teda läbi uksepilu õuduse ja kohkumisega.”

Jah, kohkumisega loen ulmet, ikka ta üllatab ja ehmatab. Siin on üks robotilugu. Edukas firmas töötav mees saab ülesandeks katsetada robotit oma kodus, oma naise koduaibilisena. Tony, nii on masina nimi, täidab kõik korraldused, ületab ootused ning lootused ja... ka naises ei jää soojemad tunded tekkimata.

Kirjutamise ajal oli kindlasti aktuaalne see roboti teema, et kust maalt piir jookseb masina ja inimese vahel, nüüd lugedes on asjal korralik nostalgia mekk man. Kuid see ei tähenda, et kahetseksin lugemist. Hästi kirjutatud. Horisondi jutuvaliku üle ei saa üldse kobiseda. Käis see ju ikka korralikukst sõelast läbi. Tõlked on samuti korrektsed. Ja kirjapilt on selline – inglise lordilik, nii iseloomustab ta, muuseas, ise oma masinat. Sain ka esimese roboti seaduse teada: 

„Ükski robot ei saa inimest kahjustada või oma tegevusetuse kaudu lasta inimesele kahju teha.”

Seekordne ulme vajadus sai kenasti rahuldet.

Mr Costello

Loterii

BAAS

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis
Lisateave

Giovanni Boccaccio. Dekameron.

Kujutis
VV. Giovanni Boccaccio. Dekameron.  Tlk Johannes Semper.  Eesti Riiklik Kirjastus.  1957. 688lk. Suurem kriisiaeg hakkab küll ümber saama, kuid koduse riiuli manu on ikka tore kiigata. Mõtlesin jah, et kui ma nüüd ka ei loe seda raamatut, siis ta jääb jälle seisma aaastate takka. „Dekameroni” taustaks on 1348. aastal Itaalias levinud katkulaine. Kümme jutustajat pagevad Firenze lähedale lossi, et kümne päeva jooksul rääkida üksteisele lohutuseks lugusid. Kokku saab jutte ei rohkem ega vähem kui sada. Millest raamat räägib, polegi lihtne vastata. Kõige lühem vastus on – armastusest. Giovanni Boccaccio (1313-1375) elas ja kirjutas oma ajastust, milleks oli renessanss. Eks see epohh jättis oma jälje ka tema loomingusse. Võib öelda küll, Boccaccio Muusa näikse olevat kohati lausa amoraalne Amor. Nt kuuenda päeva kuuendas novellis on üks selline stseen, kus abikaasa kohtub oma armukesega: „Seejärel astusid nad tuppa, keerasid ukse lukku ja Lambertuccio hakkas daamiga vallatle
Lisateave