Diogenese latern

Diogenese latern.
Tõlkinud Juhan Nurme.
Eesti Raamat.
1976. 256lk.



Siin kogumikus peitub valimik Nõukogude ulmejutte, kokku on neid tükki 15. Väike ehmatus saabus, kui esimese sirvimise käigus avastasin, et raamatust puuduvad vennad Strugatskid. Vene ulme antoloogia, ja ilma nendeta, kuidas siis nõnda ikka saama? Kuid saab küll, tühimiku täidavad teised, mulle küll täitsa tundmatud, kuid samas üllatavad nimed. Kirill Bulõtsov oma jutuga "Valik" oli ainus, kellest midagi olin varem kuulnud. Temale kuulub ka au olla multifilmi „Kolmanda planeedi saladus” looja. Kui juba filmi sai mainitud, siis mainin sedagi, et ulme koha pealt olen filmidega pisut ära rikutud, Hollywoody mõju, mis muud. Kaldun pooldama versiooni, et teatav filmilikkus tuleb lühijutule kasuks, ja siin oli see enamus lugudes kenasti olemas ka. Loed ja film hakkab peas kerima, mis sa hing veel tahad!

Kui nüüd mingit läbivat joont otsida, siis jääb märksõnaks küll ulme, kuid ulme on üks  äraütlemata lai mõiste. Esimese poole raamatust moodustavad jutud, kus on veel seda seletamatut kosmost. Neis juttudes leidub moel või teisel, vähemal või rohkemal hulgal  ikka midagi/kedagi maavälist. Kui kosmost pidada mööndustega ühendavaks ja ka ülendavaks dekoratsiooniks, siis teemad olid kohati päris maised. Kas või see „Intelligentsi proov” (Dmitri Bilenkin), kus võõralt pleneedilt kaasa toodud loomad hakkavad kosmoselaevas ringi hulkuma. Selle jutu võib vabalt tõmmata liistule, et ära tee teisele seda, mida ei taha, et sulle tehakse. Suurepärane lugu ning laitmatu teostus, harva esinev kombinatsioon.

Või siis „Artaxerxes” (Sergei Žemaitis). Ma ei kujuta ette, mis aastal ta selle võis kirjutada. Raamatu lõpus olevast autorite tutvustusest loen välja, et ta sündis aastal 1908. Tema jutt on ju lausa tänasesse päeva suunatud. Taas viiakse lugeja võõrale planeedile, kus robotid on võtnud juhtimise üle, sest sealsed asukad muutsid maa elamiskõlbmatuks, ammutasid kõik keskkonna ressursid. Tuleb välja, et loodushoiust rääkisid kirjanikud juba vähemalt poole sajandi eest, aga kes neid siis kuulab või loeb.

Kui üldse nuriseda, nii moe pärastki, et postitus liiga ühele poole kreeni ei jääks, siis mekutan Vladimir Mihhailovi jutu „Valeri Gussevi odüsseia” kallal. See on liiga pikk jutt teiste jutukeste kõrval. Ta on põnev, loomulikult, aga tempot ei olnud. Saata piloot üksi koos pardaarvutiga kolmeks kuuks uurima hüperruumi võimalikkust (see on mingi fantaasia leiutis, kus sõna „kaugus” kaotab ilmaruumis tähenduse) on suur väljakutse. Eesmärgile jõudes avastab piloot, et kosmolaevad ei vajagi enam inimest ja laevad suhtlevad omavahel. Hea lugu, aga venima kippus. Võin öelda: lugesin end rihmaks, kui lõpetasin. Kosmose teema kõrval jäi veel pikkusega silma "Krabisaar" (Anatoli Dneprov). Jutt, milles masinad hakkavad end taastootma. Oli küll mahukas, kuid ei jäänud kordagi toppama. Ka ei puudunud ajalooline jutt viikingi osalusel ega pilk kaugesse tulevikku, kui maal elab juba 40 miljardit inimest, kõik on ulmes võimalik.

Eks see on ilmselt jutukogude paratamatu taak, et meeldejäävad eredamad ja pikemad tekstid, millesse saab rohkem sisse- ning kaasaelada. Kuid rõõmustav oli veel see, et poliitika on välja roogitud. Puudus idoloogia ülistamine, et meil Nõukogude Liidus vms. Oma panuse andsid samuti Uno Roosvalti illustratsioonid. Ja tavalisele realugejale, nagu ma olen, oli põnev lugemine, just.

BAAS

Manjana

Loterii

Ulmeseosed

Mr Costello