Fred Hoyle. Must Pilv.


Eesti ENSV ühingu "Teadus" populaarteaduslik ajakiri Horisont asutati aastal 1967. Juba esimesest numbrist alates hakkas ilmuma seal ka jutunurk (lettidele jõuab ajakiri kord kuus). Selle ruumi täitsid tõlked nii siit- kui ka sealtpoolt piiri. Loomulikult oli tegemist ulmega ehk nagu tookord seda kategooriat nimetati - teadusliku fantastikaga. Otsa tegi lahti astronoom Fred Hoyle (1915-2001) oma romaaniga "Must pilv", mille tõlkis Peep Kalv. Romaani jagus numbritesse 1967, nr 1 - 1968, nr 3.

 Lugesin seda rohkem kui kuu aega tagasi, ka nüüd võin mainida, et muidugi meeldis. Paras katastroofilugu sellest, kui kosmosest avastatakse maale lähenev must pilv. Asi muutub elanikkonnale ohtlikuks, kliimamuutustes hukkuvad tuhanded inimesed. Teadlased on loomulikult ikka samm või paar ees võimudest. Selgub, et pilve näol on tegemist tulnukaga, kui nii võib öelda. Kontakti võtmine osutub aga asjaosalistele saatuslikuks. Ei kujuta ette, mis kana Hoyle`il poliitikutega kitkuda oli, aga paras võimurite tögamine käis küll, just inglise poliitikutega. Eks ta selline paljuski kabineti romaan oli, aga hea lugemine siiski. Meenub raamatust "Põgenemiskatse" Anatoli Dneprovi jutt "Kangelastegu", kus ka oli kosmosest lähenev pilv Maad ähvardamas, aga jah, Hoyle oli siiski teemat rohkem arendadnud.

Väike katkend ka sellest, kuidas iseloomustas oma tegelasi autor ise:

"Neist sündmustest on möödunud enam kui viiskümmend aastat. Elab juba uus põlvkond. Inimesi, kellest jutustasin, ei mäletata enam. Mina aga näen neid kõiki endiselt: Wayhart - noor, andekas, just-just väljakujunenud iseloomuga; pehmeloomuline Marlow oma ebameeldiva lõhnaga tubakat suitsetamas; Lester - teravmeelne ja lõbus; Kingsley - hiilgav, ebatavaline, paljusõnaline."

BAAS

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis
Lisateave

Giovanni Boccaccio. Dekameron.

Kujutis
VV. Giovanni Boccaccio. Dekameron.  Tlk Johannes Semper.  Eesti Riiklik Kirjastus.  1957. 688lk. Suurem kriisiaeg hakkab küll ümber saama, kuid koduse riiuli manu on ikka tore kiigata. Mõtlesin jah, et kui ma nüüd ka ei loe seda raamatut, siis ta jääb jälle seisma aaastate takka. „Dekameroni” taustaks on 1348. aastal Itaalias levinud katkulaine. Kümme jutustajat pagevad Firenze lähedale lossi, et kümne päeva jooksul rääkida üksteisele lohutuseks lugusid. Kokku saab jutte ei rohkem ega vähem kui sada. Millest raamat räägib, polegi lihtne vastata. Kõige lühem vastus on – armastusest. Giovanni Boccaccio (1313-1375) elas ja kirjutas oma ajastust, milleks oli renessanss. Eks see epohh jättis oma jälje ka tema loomingusse. Võib öelda küll, Boccaccio Muusa näikse olevat kohati lausa amoraalne Amor. Nt kuuenda päeva kuuendas novellis on üks selline stseen, kus abikaasa kohtub oma armukesega: „Seejärel astusid nad tuppa, keerasid ukse lukku ja Lambertuccio hakkas daamiga vallatle
Lisateave