Jüri Tuulik. Vares.

LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti)

Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk.

Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata.

Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis Kingissepa, maksab rubla ning ringi sõidetakse külgkorviga.

Paras sõõm kosutavat ja samas soolakat merehõngu oli siin kaantevahes küll. Nostalgia, lapsepõlv – natuke mõlemat. Kes on ainult linna kivide peal kasvanud, pole kunagi suvel maal käinud ega olnud, neile võib küll natuke võõraks jääda samastumine. Kuid seda võivad korvata need vaguralt hõllanduslikud kirjeldused, keelekasutus üldse tegelikult, no ma ei või, pean ikka ühe katkendi siia lisama, et mingigi mälestus jääks seekordsest lugemisest.

„Ärkamise alal oli Mihkel sama varane kui mummigi. Mõned lühikesed tunnid tukkumist sääsepirinas ning ööbikulaksutamises, ja linnu lühike uni oli pühitud. Kella viieks oli päike juba kõrgel, kiivitaja nuuksus heinamaal, karjamaal ammusid lehmad, kaste kiiskas õuemurul, sirelid ning kibuvitsad uhkasid õielõhna, maailm sillerdas, säras ja helises hommiku puhtast rõõmust – kõike seda võis üksinda Mardu-taoline laps maha magada.” (lk34)

Jutupeatus