Ilja Varšavski. Röövimine toimub öösel. Atollil.




Ilja Varšavski. Röövimine toimub öösel.
Tlk Henn-Kaarel Hellat
Atollil.
Tlk Matti Vaga.
Horisont, 1968, nr 6.

Ilja Varsavski nimi on pisut tuttav juba kogumikust „Diogenese latern”, milles avaldati tema jutt kaugest tulevikust (Kannike). Nüüd siis on kõrvuti kaks lugu, millel erinevad tõlkijad ja jutud ise on ka erinevad nagu öö ja päev. Esimeses jutus on nii politsei kui kurjamid saanud enda kätte arvutusmasinad, mille abil on võimalik välja arvutada kuupäevad ja kohad, millal sooritatakse järgmine kuritegu. Samuti annab too raal taktikalisi näpunäiteid, et kuidas ja mida teha röövimisel. Kõik oleks ju klaar, aga... Vana torisejast politseišeff on vanakooli mees, tema on skeptik. Parima variandi otsimisega tegelevad ka kurikaelad kuni, tuleb hoopis keegi kolmas ja... Keda siis ikkagi usaldada?

„Rahvuspank. Raithile meenus, kuidas seda panka rööviti 1912. aastal. Siis kihutati talle meeletus võitlusmöllus kuul põlve, aga sellest hoolimata suutis ta mootorrattal bandiitidele järele kihutada. Bukoolilised ajad, mil vanamoeliste koltidega relvastatud roimarid tegutsesid väikestes gruppides. Uljus ja osavus olid siis midagi väärt. Nüüd aga... „matemaatiline prognoos”, „korrektsioon”, „Gaussi funktsioonid”, mingid perfokaardid, oi sa issand küll! Matemaatikaseminar, mitte politseiteenindus.”

Ulme võib ju olla ka täitsa lahe lugu mentidest ja pättidest, mida seesinane on. Ja mis siin salata, natuke oli isegi naljakas. Mida ei saa öelda aga teise jutu, "Atollil", kohta. See räägib haigestunud kosmonaudist, kes toimetatakse koos perega lõunamere saarele ootama, millal valmib ravim tema haiguse vastu. Väärtust lisab see, et jutustatakse läbi väikese poisi vaatenurga. Tegelastest jäi veel meelde robot, kes käitus õige isemoodi. Kui teda ujuma kutsuti, keeras ta endal ühe sõrme otsast ära, viskas vette, nägi, et see uppus, mispeale arvas, et ujuda ta ikka ei soovi, vot siis. Iseenesest oli kurb lugu, kuid lõppes siiski positiivse lootuskiirega, et kõik saab veel korda.



Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis
Lisateave

Giovanni Boccaccio. Dekameron.

Kujutis
VV. Giovanni Boccaccio. Dekameron.  Tlk Johannes Semper.  Eesti Riiklik Kirjastus.  1957. 688lk. Suurem kriisiaeg hakkab küll ümber saama, kuid koduse riiuli manu on ikka tore kiigata. Mõtlesin jah, et kui ma nüüd ka ei loe seda raamatut, siis ta jääb jälle seisma aaastate takka. „Dekameroni” taustaks on 1348. aastal Itaalias levinud katkulaine. Kümme jutustajat pagevad Firenze lähedale lossi, et kümne päeva jooksul rääkida üksteisele lohutuseks lugusid. Kokku saab jutte ei rohkem ega vähem kui sada. Millest raamat räägib, polegi lihtne vastata. Kõige lühem vastus on – armastusest. Giovanni Boccaccio (1313-1375) elas ja kirjutas oma ajastust, milleks oli renessanss. Eks see epohh jättis oma jälje ka tema loomingusse. Võib öelda küll, Boccaccio Muusa näikse olevat kohati lausa amoraalne Amor. Nt kuuenda päeva kuuendas novellis on üks selline stseen, kus abikaasa kohtub oma armukesega: „Seejärel astusid nad tuppa, keerasid ukse lukku ja Lambertuccio hakkas daamiga vallatle
Lisateave