Mihhail Bulgakov. Koera süda.
Mihhail Bulgakov. Koera süda.
Vene keelest tõlkinud Maiga Varik.
Prioodika. 1988. 72 lk.
Jutustuses "Koera süda" on nii reaalset kui ebareaalset, nii ajaloolist kui kaasaega kandunud ainest, kuid kõige enam on seal satiiri valitseva korra kohta 20. sajandi alguse Venemaal. Professor Filipp Filippovitš Preobraženski tegeles Moskvas oma suures korteris inimeste ravimisega. Kõrvalprojektina hakkas ta uurima, kuidas on võimalik läbi viia noorendamine. Leidnud tänavalt hulkuva peni ja saanud äsja surnud mehe keha, siirdas ta viimase ajuripatsi ning munandid koerale ning jäi ootama katse tulemusi. Opereeritu ehk Šarikov ärkab imekombel ellu, moondub pikapeale meheks, suudab öelda iseseisvalt "alakahil", aga tulemus ei vasta just päris sellele, mida oodati.
Ühes liinis kulgev jutt kandub vahepeal üle professori abilise päevikusissekannetele, kus aastaarvuks on märgitud 1924. Ma ei ole küll Venemaa ajaloos väga kodus, aga see pidi olema ikka üsna pöörane aeg. Vana "klass" ei olnud veel kadunud, maha notitud, külmale maale saadetud, välismaale emigrrerunud, aga uus polnud jõudnud ka end sisse seada, üle võtta ja teisi kõrvale tõrjuda. Väikest viisi survet hakatakse haritlaskonnale siiski avaldama. Majakomitee, eesotsas Švonderiga soovib saada elamispinda professori korteri arvelt, hiljem õhutab sama seltsimees Šarikovi oma peremehe vastu ja ... see kõik kõlab kuidagi väga tuttavalt, nii oli stagnaajal ja ilmselt tänapäevalgi.
Professorist hakkas muidgi kahju, sest tema proovis alati sõbralikkusega, aga sai vastu vahtimist. Milline raiskamine. Olen kuulnud, et see jutt oli Venemaal esiotsa keelatud. Ja mitte ühiskonnakriitika tõttu, vaid seepärast, et võimulolija(d) tahtsid saada pikaealisuse retsepti, aga see pidi olema riiklik saladus. Ahh, need kinnised laborid on üldse ühed kahtlased kohad, kust pole kunagi midagi head oodata. Aga F. Filippovitš jõuab veendumusele, et genofondi ei tasu inimesel ikka torkida, iga asi omal ajal või natuke hiljem. Samas võib järeldada, et kui isegi teadus ei suuda luua korralikku inimest, kuidas siis veel ideoloogia abil saaks luua homo sovieticust. Absurd.
Raamat on arusaadavalt loetav, hästi kirjutatud, kuigi seda LRi oma ei soovita hankida, tekst on suht kirbukiri. Hilisemad trükid peaks olema juba lugejasõbralikumas formaadis. Meenus, et olen kunagi näinud samanmelist telelavastust, mis on suht-koht üks ühele selle jutu järgi tehtud, ja oli samuti hea tükk. Ent jah, kui midagigi positiivset siit raamatust kaasa võtta, siis üks professori mõte näis täitsa sobilik kaasaja kiirustamise kõrvale "Igale poole jõuab see, kes kuhugi ei kiirusta".
P.S. Jüri Kallas tõi facebooki Lugemise väljakutse grupis välja ka trükis ilmumisajad. Kirjutatud 1925, aga ei ilmunud, sest tsensuur ei lasknud läbi.
Esmatrükk 1968 Inglismaal (vene keeles ajakirjas "Student" nr 9/10 ja inglise keeles eraldi raamatuna).
NLiidus ilmus esmakordselt alles 1987. aastal ajakirjas "Znamja" nr 6.
Kommentaarid
Postita kommentaar