Georgi Gurevitš. Kaheksanullised.





Georgi Gurevitš. Kaheksanullised.
Tlk Henn-Kaarel Hellat.
Horisont, 1968, nr 9-10.

Umbes seitsme tuhande parseki kaugusel asub planeet Earop. Kunagi toodeti seal lihtsamaid masinaid, mis arvutasid, et kaks korda kaks neli, aga siis juhtus midagi. Planeet hüljati. Seal võttis juhtimise üle peaarvuti Suur Aksioom, kes hakkas tootma väiksemaid roboteid, kes omakorda allusid suuremale. Kui minajutustaja sinna planeedile jõudis, võeti ta vangi ja teda hakati uurima. Selgus, et robotid ei suuda arutleda ega mõelda, ainult koguvad andmeid, on masinlikud. Nii muutubki peategelane omamoodi Prometheusiks.

„Teie, te malmkolud, te jäikadeks joodetud ajud, vigadega trükitud skeemid, teie ninatud, aevastust mõistmatud spetsialistikesed-spetsifistikesed, kitsaste koludega kõndivad kolakad, teie ärge tulge inimesega inimese üle vaidlema. Inimene – see on uhke, inimene – see on keerukas, see on ülev määratlematus, mida ei anna kokku arvutada. See on teadmatu, et aga teadmatut mõista, tuleb arutleda. Arutleda! Teid aga on õpetatud üksnes korrutama, et kaks korda kaks on neli, kolm on rohkem kui kaks!”

Kõlab nagu heas mõttes Maksim Gorki. Ja Hea jutt oli ka, eriti lõpp. Jagus kahte numbrisse isegi teist. Alguses tundus kogeu aeg üsna tehnitsistlik, kuid vom toetas sisu. Kogu see planeet oleks kui mingi pütagoorlaste asula vms. Samas ei saa välistada võimalust, et see oli allegooria nõukaaja süsteemi aadressil.




Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.