Georgi Gurevitš. Kaheksanullised.





Georgi Gurevitš. Kaheksanullised.
Tlk Henn-Kaarel Hellat.
Horisont, 1968, nr 9-10.

Umbes seitsme tuhande parseki kaugusel asub planeet Earop. Kunagi toodeti seal lihtsamaid masinaid, mis arvutasid, et kaks korda kaks neli, aga siis juhtus midagi. Planeet hüljati. Seal võttis juhtimise üle peaarvuti Suur Aksioom, kes hakkas tootma väiksemaid roboteid, kes omakorda allusid suuremale. Kui minajutustaja sinna planeedile jõudis, võeti ta vangi ja teda hakati uurima. Selgus, et robotid ei suuda arutleda ega mõelda, ainult koguvad andmeid, on masinlikud. Nii muutubki peategelane omamoodi Prometheusiks.

„Teie, te malmkolud, te jäikadeks joodetud ajud, vigadega trükitud skeemid, teie ninatud, aevastust mõistmatud spetsialistikesed-spetsifistikesed, kitsaste koludega kõndivad kolakad, teie ärge tulge inimesega inimese üle vaidlema. Inimene – see on uhke, inimene – see on keerukas, see on ülev määratlematus, mida ei anna kokku arvutada. See on teadmatu, et aga teadmatut mõista, tuleb arutleda. Arutleda! Teid aga on õpetatud üksnes korrutama, et kaks korda kaks on neli, kolm on rohkem kui kaks!”

Kõlab nagu heas mõttes Maksim Gorki. Ja Hea jutt oli ka, eriti lõpp. Jagus kahte numbrisse isegi teist. Alguses tundus kogeu aeg üsna tehnitsistlik, kuid vom toetas sisu. Kogu see planeet oleks kui mingi pütagoorlaste asula vms. Samas ei saa välistada võimalust, et see oli allegooria nõukaaja süsteemi aadressil.




Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis
Lisateave

Giovanni Boccaccio. Dekameron.

Kujutis
VV. Giovanni Boccaccio. Dekameron.  Tlk Johannes Semper.  Eesti Riiklik Kirjastus.  1957. 688lk. Suurem kriisiaeg hakkab küll ümber saama, kuid koduse riiuli manu on ikka tore kiigata. Mõtlesin jah, et kui ma nüüd ka ei loe seda raamatut, siis ta jääb jälle seisma aaastate takka. „Dekameroni” taustaks on 1348. aastal Itaalias levinud katkulaine. Kümme jutustajat pagevad Firenze lähedale lossi, et kümne päeva jooksul rääkida üksteisele lohutuseks lugusid. Kokku saab jutte ei rohkem ega vähem kui sada. Millest raamat räägib, polegi lihtne vastata. Kõige lühem vastus on – armastusest. Giovanni Boccaccio (1313-1375) elas ja kirjutas oma ajastust, milleks oli renessanss. Eks see epohh jättis oma jälje ka tema loomingusse. Võib öelda küll, Boccaccio Muusa näikse olevat kohati lausa amoraalne Amor. Nt kuuenda päeva kuuendas novellis on üks selline stseen, kus abikaasa kohtub oma armukesega: „Seejärel astusid nad tuppa, keerasid ukse lukku ja Lambertuccio hakkas daamiga vallatle
Lisateave