A. H. Tammsaare. Elu ja armastus.
A. H. Tammsaare. Elu ja armastus.
Eesti Raamat. 1984. 344 lk.
Tegemist on romaaniga, mis kuulub psühholoogise realismi varasalve, ja esmatrükk oli temal juba aastal 1934. Lugu ise on üsna lihtsa koega. Vaene popsitütar Irma Vainu tuleb maalt ära linna, et alustada iseseisva eluga uues keskkonnas. Esimene töökoht koduabilisena viib ta paarkümmend aastat vanema härra Rudolf Ikka juurde, kellest saab Irma tulevane abikaasa. Aga jah, nagu elus ikka, mitte kõik ei lähe hästi, nii ei ole antud ka sellele suhtele just pikka iga.
No ma ei tea, kas sellised inimesed päriselt ikka on olemas või on need välja mõledud? Kui mees on viimane kaabakas, siiras suli ja tühikargajast parandamatu seelikukütt, kas siis võib keegi naine anda talle kõik andeks ja raiuda truudust... Ah, ma ei või, ju siis leidub ilmas selliseidki naisi. Esimene armastus on ikka see kõikse imelisem, aga paraku vanale koerale uusi trikke ei õpeta.
Olin küll enne lugemist eelarvamuste küüsis, et kas ei ole ikka liiga tuim lugemine, aga kui juba sisse elada, oli lugemine, tegelastele kaasaelamine ja autorikõne jälgimine nauditav. Pole ka imestada, Tammsaare oli selleks ajaks tunnustatud kirjanik. Olgu üks väike tekstinäida siia ka lisatud:
"Õieti öelda, nõnda oli Irma haritud meest alati kujutelnud, nii et kui võrrelda majahärrat oma kujutelmaga, siis polnud temas midagi harukordset. Harukordne oli aga see, et üldse leiad midagi, mis harmoneerib kujutelmaga. See ongi see harukordsus, mis annab elule väärtuse, teeb ta ilusaks ning õilsaks, nii-öelda ideaalseks. Jah, elu võib olla ideaalne, kui on ideaalseid inimesi, ja mehed on ennemini ideaalsed kui naised, seda tundis Irma täna siin toolil istudes." (lk 35)
Film tundus pärast raamatut ikka üsna mannetu. Muudkui ootasin, et kuidas on üks või teine stseen lahendatud, aga enamus kohti olid üldse välja jäetud. Juurde oli toodud Vapside mässamist ja verekaanide kasutamine. Samas oli režissöör teinud asjast jälle oma nägemuse, mille üle nuriseda justkui ei tasu. Hea, et film läks raamatu lõpust veel kümme aastat edasi, see tundus parem lõpp olevat kui raamatu oma. Kuid raamat on samuti hea, ja kes teab, neid Irmasid ja Rudolfeid võib isegi tänapäeval kuskil ringi liikuda, inimene ju ei muutu.
Kommentaarid
Postita kommentaar