Shanidar

veebruar 02, 2024

Shanidar

Tõlkinud, koostanud Arvi Nikkarev.

Skarabeus. 2017. 416 lk.

Oi jah, no andis alles lugeda. Pole küll teab mis suur raamat, kuid üsna tihe ja mitmekülgne oli see küll. Tegemist on siis anglo-ameerika ulme antoloogiaga, mille kaante vahel on kümme lugu üheksalt autorilt, ja kirja on need pandud juba nii ammu kui eelmisel sajandil.

Loogiliselt lähenedes peaks vanad jutud aeguma, kaduma ja uutele ruumi tegema, aga mida aeg edasi, seda aktuaalsemaks muutub nt kogumiku avapala "Loogik Joe". Jutt käib siis sellest, et inimestele hakatakse koju tarnima personaalarvuteid ehk loogikuid, nagu nad ise neid kompuutreid nimetavad, aga üks defektiga isend hakkab omapäi mõtlema ning tekib midagi tehisaru sarnast. Täna vist ei kõla see enam nii väga ulmena, aga märgiline on jutu juures see tühine märkus, et Murray Leinster kirjutas selle jutu valmis aastal 1946. Ausalt öeldes olin hämmingus.

Järgmist juttu ma ei saanud vahele jätta juba sellepärast, sest... ikkagi kuulus Clifford Simak. Lugu "Naaber" räägib väikesest kohast nimega Pesukaruorg, mida väga kergelt ei leia, ja kes sinna satub, ei pruugi sealt enam minema pääseda, sest külas elavad tulnukad. See oli midagi muhedat ja idüllilist, üks väheseid kordi, kus võõrplaneetlased on sõbralikud.

Edasi tuli õudusjutt "Muutuste kellad" kelleltki Robert Aickmanilt. Kui teiste autorite kohta leidsin raamatu lõpust lühitutvustuse, siis tema kohta info puudus. Ent see ei takistanud lugemast tema juttu, mis rääkis vanema härra ja noorema naisterahva mesinädalate veetmisest kuskil sombusel Ida-Inglismaal. Algus oli justkui paljutõotav ja koht ka näis sobivat, ainult et ajastu ei olnud noorpaarile sobiv, need ebasurunud seal, uhhh. Alaealistele ei soovitaks.

Kahe looga on esindatud Keith Laumer. Kui "Sobivustest" oli veel tükati naljaga pooleks, või kuidas teisiti seda haritlaskonna raamidesse surumist nimetada, siis tema lühiromaan "Elas kord hiiglane" mõjus mulle kui esimene suurem lugemislitakas siin kogus. Need kurjajuured, kapitalistid tahavad ühte planeeti hakata tühjendama, aga näe, ei saa, seal elab kaitsealusena viimane hiiglane, kellest tuleb vabaneda. Selle ülesandega saabubki keegi palgamõrvar, kes leiab vaenlases omale hoopis liitlase. Liigutav lugu. 5+

Igas kogumikus peab olema mõni selline lugu, mille kohta ei oska peale lugemist teha muud, kui kehitada õlgu. "Kutsuge teda lordiks" võib ju Gordon R. Dicksoni loomingu paremikku kuuluda ja imperaatoriks pürgiva printsi proovilepaneku lugu oli üsna soravalt kirja pandud, aga minu jaoks jäi see moraalitsemine pisut kaugeks, ei loksutanud midagi paigast ära ega midagi paika. Võib-olla teinekord lugedes läheb rohkem korda, mine tea.

Alan Dean Fosteri loo "Tühise mehe kingitus" idee võiks kokku võtta lausega - et ei oleks häbi mõttetult elatud aastate pärast. Jutt käib hädamaandumise üle elanud salakaubitsejast Pearsonist, kes kukub alla kuskile asustatud taevakehale, saab vigastada, kuid leiab telepaatilise sideme kohaliku flooraga ning aitab viimasel tsiviliseeruda. Oli küll veidi nukker, kuid taas nendin fakti, et oli hästi kirja pandud lugu.

Üheks lemmikuks pean David Zindelli "Shanidari", kus neandertaallaste sekka minev mees põhimõtteliselt lõigataks ümber, selle tarbeks rikutakse seadust, oh õudust, meditsiinilisest sekkutakse inimese DNAsse, ja kuhu see kõik välja jõuab, jube. Tekst ise oli väga tihe ja kuuldavasti pidi see veel edasi minema, et selline jäämäe veepealne osa on siin ainult saadaval, kuid muljet suutis avaldada, jaa.

Tänapäeval vist enam üks õige ulmekogumik ilma küberpungita läbi ei saa, ikka satub keegi kas siis juhuslikult või tahtlikult mõne arvuti programmi. Walter Jon Williamsi jutus "Issi maailm" juhtus nii peategelasest poisiga, kes suri noorelt raske haiguse tagajärjel, aga elab edasi virtuaalreaalsuses. Tal on seal tema lähedased, tuntud tegelased nagu Cicero ja Don Quijote, ainult et tõde varjatakse kiivalt tema eest. Kuid tõehelt ei jää saabumata. Oi jah, oli jälle üks liigutav nukker lugu.

Ega viimane jutt Joe R. Lansdale`i "Hullu koera suvi" ka just rõõmukirgas polnud. Vanaduspõlve hooldekodus veetev mees meenutab lapsepõlve 1930ndate Texases, kui maad võttis majanduskriis. Ühes väikses asulas pandi toime mitu mõrva, mida lapsed aitavad lahendada. Kas just ulme, kuid kõhe oli see krimijutt siiski. Tuleb tunnistada, et lugu ei ole mitte ainult väga hästi kirjutatud, vaid mõrvaloo kõrval on toodud veel sisse olulisi teemasid nagu perevägivald ja rassism, mis muudab autori hoiaku üpris sümpaatseks.

Selline ta siis oli, kui linnulennult üle vaadata. Jälle leidsin mitu nime, kellest varem polnud kuulnudki, kuigi nii mõnigi neist on avaldanud üle 40 romaani. Kui alguse otsa jutud olid veel uljas ulme, kuhu sigines kerget huumorit, siis mida edasi läks, seda süngemaks tonaalsus muutus. Nimilooga haakuv kaanepilt on kusjuures foto (Teemu Saloriutta, 2013), mitte AI taies. Kuid jah, Sakarabeusilt on see kindlasti üks tugevamaid jutukogusid, mida nii ulmehuvilisele kui ka lühijutu austajale võib julgelt soovitada.