Toomas Vint. Üüriline.
.jpg)
Toomas Vint. Üüriline.
Tulikiri. 2009. 260 lk.
""Sa oled kolmekümne nelja aastane ja abielus, aga sul pole mitte midagi hinge taga, sul pole isegi juhilube... Mis mees sa üldse oled!"
"Ma olen tuntud eesti kirjanik..." ütlesin kiiresti, tundes piinlikkust, et mu hääl seda öeldes värisema hakkas.
"Kes sind, sitta, tunneb! Kümme, hea kui sadakond sinusugust," ütles äi kääriva pahameelega. Otsekui end vihale õhutades. "Vaata, minu tuttavad küsivad vahel, mida mu väimees teeb. Ja kui ma ütlen, et ta on kirjanik, siis tuleb välja, et nad ei ole sellisest kirjanikust midagi kuulnud. Sellist kirjanikku ei ole, ütlevad nad ja kehitavad õlgu. Tuleb välja, et ma söödan ja annan ulualust olematule kirjanikule," ütles äi juba õige kurjalt või põlgusega." (lk 9-10)
Sellise solgiämbriga kallatakse üle kirjanikuhakatis, kes kannab siin romaanis nime Andres Saks. Aga laiemalt on siis jutt sellest, kuidas üldse elab kirjanik 21. sajandi kapitalistlikus Eestis, selles kõledas Ida-Euroopa väikeriigis. Ega seal midagi roosilist ei ole, tuleb ikka vaadata, et ots otsaga kokku tulla. A. Saksa elu näikse olevat ikka õige trööstitu, üle tuleb tal elada abielulahutus ja uues korteris allüürnikuna kohanemine. See kõik toimub muidugi majandusliku kitsikusega käsikäes. Eesti kirjanik, kui arvestada tolle aja tariife, pidanuks hakkama saama toetusega tuhat krooni kuus, mis on umbes 64 eurot. Jeesus Maria!!!
Loomulikult oleks võinud minategelane kuulata, mida vanemad kolleegid rääkisid, kui nad ütlesid: "Noormees, hakake ükskõik kelleks, ainult mitte kirjanikuks, see on sitt ja kuradima raske amet, see võtab seest hinge ja tervise pealekauba..." (lk 66)
Kuid A. Saks ei kaldu kursilt kõrvale, vaid ajab visalt oma joont, jääb truuks oma kutsumusele. Ja kui lapsepõlvest saati on elatud raamatute keskel, siis tekib juba sõltuvuski.
"Ma ei saa midagi parata, kuid mul peab olema oma paarsada teost, mida ma saaksin vajadusel riiulist haarata ja lugemiseks võtta. Teadmine, et see võimalus puudub, teeb mind haigeks. Kui ma esimest korda pidin veetma pikemalt aega äia suvilas - saja kuuekümne kilomeetri kaugusel raamaturiiulitest - tundsin end vangina, kellelt on vabadus ära võetud. Käisin ringi nagu peata kana." (lk 17)
Üpris valus lugemine oli, hellahingelistele väga ei soovita, aga keda kirjanduse köögipool huvitab, võiks raamat huvi pakkuda. Pani mõtlema küll, et nt kust maalt jookseb see piir, et kas tehakse kunsti või käiakse lihtsalt odavat populaarsust taga ajamas. Häda sunnil kirjutas Andres Saksa kirjanikust isa 90ndate algul Soome erootilistele ajakirjadele jutukesi, no mis teha, elu on selline. Seda südamevalutamist kirjanduse käekäigu üle siia ikka jagus. Muuseas, Toomas Vint tähistas hiljuti oma 80 sünnipäeva. Aktiivsemast kirjutamisest on ta küll tagasi tõmbunud, kuid varem on Vint avaldanud nii lühiproosat, romaane kui ka luulet, kuid elatist teenib maalikunstnikuna.
Kommentaarid
Postita kommentaar