E L James. Viiskümmend halli varjundit.
E L James. Viiskümmend halli varjundit.
Pilgrim. 2012. 518 lk.
Tõlkinud Tiina Kanarbik.
Oli üks imelik raamat, mõtlesin ka pooleli jätta, aga siis ikka lohistasin lõpuni välja. Kusjuures uskumatu küll, kuid see on alles triloogia esimene osa, nii et jah, päris hämmastav. Lugu ise on siis noorpaari kohtumisest ehk armastusest, ja tagaakaane tekst annab teada, et see on romantiline ja haarav, tekitab tõelist sõltuvust ning jääb alatiseks meelde. Mh... üsna julged väited. Käisin kunagi kinos esimest osa vaatamas ja nüüd, aastaid hiljem ei mäleta sellest küll mõhkugi. Mis romantikasse puutub, siis selle sõnaga meenub mulle miskipärast nimi Rosamunde Pilcher, aga varjundid ei tule taas ette. Aga noh, ega ma võtagi neid tagakaane tekste väga tõe pähe, see ainult kallutatud reklaam.
Kuid lugu on siis noorest neiust (Anastasia Steele), kes hakkab parasjagu lõpetama ülikooli, kui tal tuleb minna sõbranna asemel tegema intervjuud ühe rikka firmajuhiga (Christan Grey). Nii saab alguse suhe, mis vahelduva eduga aina kulgeb ja kulgeb nagu ameerika mäed, kuni lõpus tõmmatakse kiirelt otsad kokku ja tekib jälle küsimus, et mis siis ikka edasi sai.
Mis ma võin kosta, oli ja nagu ei olnud ka. Paar asja, mis mind enim häirisid, olid need, et lühemalt oleks võinud selle asja kirja panna, samuti puudus teravus. Suurem osa jutust oli kõigil väga hea olla. Ja see on väga halb, kui tegelastel on hea olla, nii võib lugeja magama jääda. Ülejäänud osas mul pretensioone ei olnud. Ausalt öeldes paneb silmi pööritama, kuidas sai juhtuda, et selline lugu sai New York Times`i bestselleriks, aga inimesed pidavat olema erinevad, küllap vist.
Eks siin tuleb tunnustada autori tehtud kodutööd ka, sest BDSM maailma avamine ei olnud kindlasti see, mida ühelt naisautorilt oodata. Ma olin siiamaani arvamusel, et autori varjunime taga on tegelikult mees, aga eksisin. Samuti olid voodistseenid kaunis hästi kirjeldatud. Kas või see lause: "Ma olen kadunud, iga aatom mu kehas keskendub pingsalt väikesele jõujaamale mu reite vahel." (lk 146). See on juba tase, siia pole konteksti vajagi, et aru saada, mis toimub. Loomulikult elasin peategelasele kaasa, ilmselt taotluslikult on raamat kirjutatud esimeses isikus, ja mulle käis närvidele see tüüp, kes kogu aeg kontrollis, kirjutas ette reeglid ning käitus nagu haige kontrollifriik. Oma minevikust ta mõistagi midagi teada ei andnud, motiivide avamised jäävad järgmisse ossa, mida ma niipea veel lugeda küll ei jaksa. Et siis selline raamat, mida soovitada ei soovi, aga korra lugeda isegi võis.
Kommentaarid
Postita kommentaar