Roger Zelazny. Üksildane oktoobriöö.
Roger Zelazny. Üksildane oktoobriöö.
Tõlkinud Juhan Habicht.
Varrak. 2001. 254 lk.
Mõni raamat vajab lugemiseks õiget aastaaega, teine jälle sünnib lugeda vaat et iga ilmaga. Ma ei saa öelda, et see Zelazny raamat halb oleks olnud, see on suisa hea, ainult valel ajal sattusin teist lugema. Ulmega on mul see jama, et on tekkinud mingi totakas ootushorisont. Kui lugu ei taha käima minna, põnevus puudub vms, siis kaob hasart ja lõpuks huvi, mis võib halvemal juhul viia pooleli jätmisele. Saan aru, et see on halb komme, korralik lugeja peaks olema ikka avatud igale žanrile, vormile, liigile jne, aga no need vanad harjumused...
Siin oli küll julgelt pool raamatut malendite paikasättimisele kulutatud, nii et pidin ikka korduvalt end lugemiseks kokku võtma, aga hiljem hakkas justkui looma, tekkis isegi midagi pinge sarnast. Lõpu arvasin juba tagakaane tutvustuse järgi ära, sestap sisu pole mõtet ümber refereerida ja eks seda ole juba kordi enne mindki tehtud ka. Aga mis positiivne, oli asjade käik, et siis pigem teelolek kui sihtpunkt jäi määravaks. Autori jutt on sorav ja tõlge näikse samuti kabe olevat, seega tehniliselt päris hea, lihtsalt see ajastus.
"Maailm võis olla mõnus koht või vastik koht ilma üleloomuliku sekkumisetagi; me olime õppinud ise oma asju ajama, määratlenud ise, mis on hea ja mis kuri. Mõned jumalad võisid suurepäraselt sobida küll selleks, et seada neid endale järgimisväärivaks ideaaliks, mitte aga konkreetseks eesmärgiks, mille poole siin ja praegu pürgida. Mis iidsetesse puutus, siis ei näinud mina küll, mis kasu võiks tulla suhtlemisest nendega, kelle jõud meie omast nii lootusetult üle käis. Ma eelistaksin pidada kõik sellised asjad abstraktses Platoni maailmas, mitte aga muretseda nende füüsilise kohaloleku pärast. Hingasin sisse ja tundsin puu põlemise, saviseguse mulla, mahakukkunud, mõnes varjulises aias ehk veel hommikuse härmatisega kaetud õunte lõhnu ja nägin kõrgel taevas V-kujulist linnuparve kutsuvalt häälitsedes lõuna poole lendamas. Kuulsin, kuidas mutt mu jalge all oma käiku uuristas..." (lk 124-125)
Kommentaarid
Postita kommentaar