Triinu Meres. Kuigi sa proovid olla hea
Triinu Meres. Kuigi sa proovid olla hea.
Varrak. 2019. 248 lk .
Kuigi ma proovisin seda lugeda nagu ulmet, lõin peagi käega ja lasin vabajooksu diagonaalis lõpuni välja. Ilmselt ei ole asi üldse autoris, teised kõik ju kiidavad, vaid asi on minus, kes ma olen end vähe teistlaadi ulmega ära rikkunud ja loonud illusioone vähe põnevamast, kütkestavamast ning sündmusterikkamast lugemisvarast, kui rääkida ulmest. Aga see selleks. Et selle kuu linnuke kirja saada, mainin siis lühidalt midagi raamatust ka.
Tegu on kogumikuga, kuhu on koondatud kolm fantasy ehk imeulme juttu, mis rulluvad lahti Kuuevalla kuningriigis. Esimene lugu on eraldiseisev, teine ja kolmas paari tegelasega omavahel seotud. Midagi muinasjutulist, nt lendav vaip, võlusõrmus vms ebareaalset siin ei ole, ulmele viitabki vast ainult maailm kui selline. Samas, ega neid võluasju polnud vaja ka, sest fookus oli kuskil mujal. Võib vist liialdamata öelda, et Merese idee fix on lähisuhte tasandil kulgevate dilemmade vaatlus.
Esimene jutt tundus neist kolmest kõige tugevam olevat. Kuigi kurb ja nukker oli see eleegiline romanss küll, jah. Kuningakojas kõrgel positsioonil olev naine võtab endale armukeseks saadiku riigist, millega ollakse sõjas. Kas kuulata südant või mõistust, lõpp oli muidugi aimata, aga ikka lootsin, et ehk... Loomulikult tuleb kiita keelekasutust, mis on väga hea.
"Aga kui viimaks oli käes uneaeg, tulid sina minu magamiskambrisse ja me ei maganud minu voodis veel palju tunde. Sest kui meie ei jaganud rõõmu teineteise kehade (oh, sinu selg minu huulte all, sinu rind minu pihu all, sinu puusad mu puusadel, minu reied su puusadel!), meie rääkisime ja kui meie ei rääkinud, kõneles meie nahk ja kunagi ei saanud me teineteise seltsist küll, sest me olime justnagu ära tehtud. Ja kui meie vahele ka jäi vaikimisi, siis valet ei olnud seal mitte." (lk 19)
Teine ja kolmas jutt olid juba teises stiilis ehk siis vähe kaasaegsemat kõnepruuki kasutades kirjutatud, samuti oli vahetatud minajutustaja kõiketeadja positsiooniga. Esimene räägib, kuidas tulevane valitseja (Valdar) endale uue teenri sai ja teine pajatab sama valitseja naise (Anno) armumisest valesse mehesse. Üldiselt on see teema - armastus - ju igavikuline. Kahjuks on selle sõna "igavik" tüves peidus sõna igav. Ja viimast lühiromaani mõõtu juttu lugedes mind see tunne paraku valdas, vähemalt alguses. Hiljem läks juba natuke põnevamaks, oli isegi tulekahju, aga lõpp! Seal on lausa kaks lõppu. Milleks? Et tragöödiast teha farsina mõjuv peredraama. Oleks ka esimesest variandist piisanud.
Aga jah, öeldakse, et kui raamat viib mõtted kuskile mujale uitama, siis on olnud hea raamat. Juba esimese jutu najal meenutasin, et kui nõukogude armeest tulid eesti poisid tagasi käevangus vene pruut, langesid nad kohe ebasoosingusse suguvõsas. Kuidas nad küll hakkama said, seda on raske ettegi kujutada. Või võtta näide lähemast ajast, proua Evelin Ilvese juhtum, esileedi ja selline fiasko. Ei ole kerge kellelgi, kui mängu tulevad tunded. Ent ometi, kas Meres jääb oma sissetallatud liistude juurde või pakub midagi täiesti uut, sellest loodan lugeda tema järgmisest raamatust.
Kommentaarid
Postita kommentaar