Sophokles. Kuningas Oidipus.
Sophokles. Kuningas Oidipus.
Tõlkinud Ain Kaalep ja Ülo Torpats.
Avita. 2006. 124 lk.
Kahe ja poole tuhande aasta eest kirja pandud värsivormis saatusetragöödia viis mind Teeba linna. Seda piirkonda oli tabanud katkupuhang ja selgeltnägija arvates suutvat elanikkonna päästa vaid eelmise kuniga mõrtsuka leidmine ning karistamine. Kuningas Oidipus, kes sel ajal võimul on, peab tulihingelise kihutuskõne ja neab mõrtsukat, et see saaks leitud, pälviks teenitud karistuse ning kodanikud pääseksid hirmsast taudist. Süüdlase otsimine toimub järk-järgult, kuni viimaks selgub kohutav tõde.
Imelik küll, aga meil koolis seda kohustusliku lugemise nimekirjas ei olnudki, aga lugu olin lugenud umbes aastat kümme tagasi. Tekst on võimas, millised karakterid! ilmselt laval oleks mõju veelgi suurem, aga eks see olene näitlejatööst ka, siiski tore oleks näha ka ajastutruud etlemist laval. Ent samas möönan, et tausta teadmata, müüti tundmata, selgitusi raamatu lõpust lugemata võiks veerand ainest mööda joosta. Et nii ei läheks, on Anne Lill varustanud raamatu piisava saatesõnaga. Üllatavalt lihtne oli värsse lugeda, sest kui meenutan Iliast, siis Homerose eepost oli ikka kordi raskem läbida. Ja need küsimused, kas inimene suudab olla suurem kui tema saatus või on kõik kõrgemalt poolt ettemääratud, mis maksab au, tõde, need on ju aegumatud pidepunktid, mille üle ikka tasub mõelda, ja see ehk ongi see, mis teeb Kuningas Oidipusest väärtkirjanduse.
Kommentaarid
Postita kommentaar