Kalju Kangur. Juturaamat.

 

Kalju Kangur. Juturaamat.

Eesti Raamat. 1986. 192 lk. 

Kalju Kangur (1925-1989) - mulle üsna tundmatu nimi, kuigi Viki andmetel oli ta luuletaja ning tõlkija, kes on isegi Puškinit eestindanud. Seesinane on tema esimene proosakogumik, kuhu on kokku pandud üks lühiromaan, kaheksa novelli - juttu ja teist sama palju miniatuure. Veidi kõhedust tekitava pealkirjaga romaan Ämblik räägib headusest ja kurjusest, kuidas need omadused võivad isiksust mõjutada ning kuhu see kõik välja võib viia. Kurt Savik oli endasse tõmbunud ehkki tunnustatud naistearst, kes saatis oma päevi õhtusse linnalähedases alevis. Romaanis vaadeldakse tema elukäiku lapsepõlvest kuni täisealiseks saamiseni. Iseenesest oleks võinud minna kõik veel lihtsamalt, kui läks, aga... Kurt oli lapsepõlvest saati natukene küürakas, mis andis piisavalt põhjust, et olla eemaletõrjutud, kõrvalejäetud ja seda isegi oma perekonna hulgas (õde, vanaema). Koolis ta küll otsis kontaktki teistega, aga klassikaaslased olid pigem norivad, kasutasid tema innukust ära, kui et oleks kuidagi püüdnud mõista või seltsi pakkuda. Nii tekkis Kurtis trots, viha ja põlgus kõigi ja kõige vastu, mis viis ta selleni, et temas tekkis kihk teiste üle võimu saada. Arstina oli tal selleks teatud mõttes võimalus avanenud ja ega ta seda ka kasutamata jätnud. 

Kordagi ei ole romaani jooksul mainitud aastaarve, aga ajastut saab tausta kaudu enam-vähem paika loksutada. Algas tegevus esimese vabariigi aegu kuskil Eesti linnas, vahepeal kõmas sõjakõu ja...

"Aeg oli keerukas ja elu kuidagi roopast väljas. Kõige üle lasus ähvarduse vari. Polnud siis ime, et elati pahes ja patus nagu enne suurt veeuputust." (lk 58) 

Esines ka sundevakueerimist, kuid lõpuks saabus taas rahuaeg. Kurt jõuab oma elu kuidagi rajale saada ning teha karjääri töörindel. Perekonna loomine, noh, jah, naise ta küll võtab, aga abielu kisub peagi kiiva ning Krista sõidab välismaal elava ema kutsel Kanadasse. 

Üks toredamaid kohti minu jaoks on raamatutes, kui autor toob sisse mõne kirjaniku. Ei olegi tähtis, kas hakatakse arutama jooksvate teemade üle või võetakse sõna millegi suurema puhul, neid on ikka huvitav lugeda. K. Kanguri dialoolgid ei ole muidugi need, mis Rudolfil A. H. Tammsaare romaanis "Elu ja armastus", kuid pöörangu tõid nad siia ometi. Kui kibestunud Kurt alevi ääres metsas jalutades kohtab kirjanikku Ahto Loometsa, on ka viimane aeg oma hoiakud üle vaadata. Samas, majaperenaine arvab jälle, et "Nood kirjankud olla kõik, üks vähem, teine rohkem metsa poole" (lk 106). Sellise süütu boheemlase vastu, nagu teda seal kujutatakse, tekkis mul lausa poolehoid. Oma tegevuse kohta, miks ka ta nt kalal käib, annab Loomets teada nõnda:

"Mulle on vaja varitegevust, et teha päristööd. Järvel ma mõtlen läbi oma jututegelaste käitumismotiivid ja nende vastastikused suhted. Panen nad rääkima..." (lk 110)

Et mitte liiga palju välja lobiseda, ei hakka ma lõppu ära rääkima. Kuna see oli K. Kangru debüüt, siis sellisena oli siin romaani piisavalt. Kui midagi oleks võinud paremini olla tehtud, siis peategelase eneseanalüüsi, sisemonoloogi oodanuks rohkem. Praegu jäi mulje, et see on kirja pandud lühiprosaisti toimeka käega. Ja lühiproosat on siin tagapool ka. Midagi suurepärast küll pole, kuid lihtsalt loetavaid palu argipäevadest siin leidub, sekka natuke groteski ja kübeke huumorit. Miniatuurid kalduvad sinna möödunud aegade igatsemisse, et küll vanasti oli taevas sinisem jne. Keelepruuk on Kangrul üldse kuidagi, ma ei tea, lihtne ja sirge, midagi üleliigset siin pole, pigem vähem kui rohkem.  

Kaanepildi järgi arvasin, et see on lasteraamat, aga asi on kaugel sellest. Oli küll natuke nukker lugemine, aga olmeproosa juba on kord selline. Ja kas koolivägivald täna puudub? Loota ju võib. 

"Inimsuhete padrikus valitseb jumalate hämarus, seal on väga kerge eksida..." (lk 112)