Anne Rice. Intervjuu vampiiriga.
#ulmekirjandus aprill - 2024
Anne Rice. Intervjuu vampiiriga.
Tõlkinud Triin Tael.
Varrak. 1995. 302 lk.
Ameerika kirjanik Anne Rice (1941-2021) on kirjutanud vampiiridest terve sarja, kuhu kuulub 13 raamatut, kuid ilmselt kõige tuntum ja ainus eestindatud neist on "Intervjuu vampiiriga" (1976). Samast teosest tehti ka aastal 1994 film, kus peaosades mängisid Brad Pitt - Louis, Tom Cruise - Lestat ja Kirsten Dunst - Claudia.
Kaalusin päris pikalt, kas seda raamatut lugema hakata, sest õudus, mille alla vampiirindus käib, ei ole mu esimene valik kunagi olnud. Eks sai juba mõnda õudusfilmi lapsepõlves nähtud ning kui vaadata natukenegi praeguse aja päevauudiseid, siis hakkab juba piisavalt õudne, et palju võib. Aga läks nagu läks. See raamat ei olnudki nii väga õudne minu jaoks, pigem kurb, melanhoolne ja kammerlik. Anne Rice kirjutas selle pärast oma viieaastase tütre surma, mis arusaadavalt on oma pitseri raamatule jätnud.
Lugu algab New Orleansis ühes korteris, kui üks poiss paneb kasseti makki ja alustab intervjuud. Louis, nõnda on tolle intervjueeritava nimi, räägib ära oma loo, kuidas temast sai vampiir ja mida ta oma kahesaja aastase elu jooksul on kogenud. Mis viis teda Ameerikast Euroopasse ja tõi jälle tagasi USA-sse, ja neid elamusi, mida kirjeldada, tal juba jagub.
Mõistagi ei ole kõik tegelased positiivsed, keda siin romaanis kujutatakse, kuigi jutt on kirjutatud vampiiri, mitte mõne ohvri vaatepunktist. Lestat oli paras lurjus, kuigi ta vampiiristas Louisi. Caludia aga lihtsalt süütu kannataja, kes pidi lapse kehas "elama", mis kunagi suureks ei kasva, hakkama nii öelda vampiiripõlve talume. Louis oli kohati jälle liiga tundehell. Vahepeal tundus, et ta on gey, kuidagi väga kergelt ikka käis tal partnerite vahetus. Muidugi, teisal oli jälle huvitav koos temaga jälgida, kas ta siis suudab oma eksistentsi küsimustele vastuseid leida või mitte.
Vaevalt kellelgi on olnud põhjust Anne Rice kirjutamisoskust kahtluse panna, pigem võib nentida midagi tema omapärasest stiilist. Kas just taotluslikult, aga miks ka mitte, kuid need tema pikad laused tundusid kangesti 18.-19. sajandi kirjapilti meenutama. Kuid romaani nad sobisid, ehkki neid kiiresti lugeda ei tasu, üks näide:
"Läbi kõrgete akende nägime üha uuesti küünlavalguse mängu rikkalike kipsist reljeefkaunistustega lagedel ja sageli ka kristalllühtri eredalt küütlevat pärga. Aeg-ajalt ilmus rinnatisega rõdule mõni õhtukleidis naisekuju, kaela ümber ehtesära, ning tema parfüüm lisas õhus hõljuvale lillelõhnale lopsakat, kiiresti haihtuvat vürtsi." (lk 133)
Kas just parim õudusraamat maailmas, ei usu, aga üldse mitte kehvake ega keskpärane. Tempo läks kohati pisut liiga aeglaseks, muidu oli nauditav lugemine. Eks ta jälle selline raamat on, mida ei peaks rutuga lugema. Aga võib-olla sobib rohkem lugejale, kellele istuvad aeglasema minekuga teosed paremini, võta´nd kinni. Kaanekujundusest ei tasu lasta end eksitada, tegu pole lasteraamatu ega roosamannaga, vaid ikka täitsa täiskasvanuile mõeldud lugemisvaraga. Nii et iga vähegi ulmet avastada sooviv lugeja võib julgelt hambad sisse lüüa.
Kommentaarid
Postita kommentaar