Jaan Kross. Kogutud teosed XV

 

Jaan Kross. Kogutud teosed XV.

Eesti Keele Sihtasutus.

2004. 400 lk.

Nende tuntud ja kuulsate autoritega on see häda, et kui neid varem pole eriti lugema sattunud, siis ei oska esimese hooga neile kohe kuskilt servast läheneda.  Ja kui satub sõrme alla kirjanikunimi, kelle looming on mitmekülgne ning mahukas, võtab silme eest kirjuks küll. No kas või J. Kross, muuseas, ta sünnipäev on 19. veebruar, teda vist teavad kõik, üksi romaane on tema kontol juba üle kümne, rääkimata luulest ja muust. Piinlik tunnistada, aga ühtegi suurteost ma temalt lugenud ei olegi. Koolis pidime laulma "Sel künkal algas imeline aas" ja filme-seriaale olen ka näinud, aga see pole see, sestap alustasin esmatutvust lühiproosaga. 

Siia kaante vahele kogutud üheksa juttu on esmailmunud aastatel 1970-1988. Laias kaares võib need jutud jagada kaheks. "Neli monoloogi Püha Jüri asjus" alustab raamatut, on üksiti üks kahest mu lemmikust siin kogumikust ning räägib see 16. sajandil elanud kunstniku Michel Sittowi pöördumisest Euroopast tagasi Eestisse, et peale ema surma saada kätte oma pärandus. Pani imestama, et sedasi, nagu Kross tegi, võis üldse lugu rääkida, nõnda kirja panna. Jutu annavad edasi neli monoloogi - Sittowi kasuisa, kohalik tsunftimeister, tulevane naine ja Sittow ise. Korralik sisekõne, et mitte öelda teadvusevool lausa lokkas neil nappidel lehekülgedel. 

Järgmine lugu tuli ajas natuke lähemale. "Michelsoni immatrikuleerimine" on tsaariarmees karjääri teinud eestist pärit sõjaväelasest Johann Michelsonist (1735-1804), kes välja teenitud autsasustamisele minnes võtab kaasa oma madalamat päritolu vanemad, mis teeb ülemused samas ärevaks. Jutuna veidi pikaks kippus minema, aga oli ka lõbus lugemine.  

Ülejäänud jutud "Rist", "Väike Vipper", "Marrastus", "Toru", "Stahli grammatika", "Vandenõu" ja "Silmade avamise päev" kuuluvad raamatu teise ossa. Neid räägib minategelane Peeter Mirk, kelles võib ühtlasi ära tunda Jaa Krossi alter ego. Pöördelised sündmused eelmise sajandi 30ndatest ja veel paarkümmend aastat edasi... see oli karm aeg. Veidi nukker oli küll, et enamus lugudes sai keegi surma, kas siis lasti maha või läks ise vabasurma, aga saatus oli selline. Nende kõrval mõjus viimane lugu samas päris kosutavalt. "Silmade avamise päev" räägib 50ndate lõpul toimunud kohtumisest rongis. Kokku saavad kooli direkotori abikaasa ning üks kunagine õpilane. Jutu käigus tuleb välja, et direktor tuli "sealt" tagasi, kuhu vabatahtlikult ei mindud, ja soovib alustada elu uuelt leheküljelt. Jah, väga südamlik lugu oli valitud kogumikku lõpetama. Mu teine lemmik. 

Kartsin hullemat, kuid üsna kerge oli lugeda. kuigi teemad olid rasked. Samas oli huvitav jälgida, kuidas riigivõimu vahetumise lähenedes muutus autor tsensuuri suhtes julgemaks, polnud vaja enam ridade vahele kirjutada ega midagi. Kross on Kross, sõnameister, eestluse alalhoidja, oluline kirjanik, keda vist soovitada pole vaja, kuid unustada ka ei tasuks.