Veiko Belials. Asfalteeritud inimesed.



Veiko Belials.
Asfalteeritud inimesed.
Jumalikud Ilmutused.
2015. 84lk.


Kes teeb, see jõuab. Veiko Belials on ulmekirjanik, tõlkija, luuletaja, õpetaja koolis ning looduspiltnik. Veel lugesin Vikipeediast välja, et esimese salmiku avaldas ta 1989. aastal. „Asfalteeritud inimesed” on järjekorras juba seitsmes luulekogu. Mulle oli see küll esimene kohtumine Belialsi tekstidega, kuid kindlasti ei jää ka viimaseks. Ja luulekogu lugemine, omavahel öeldes oli see täitsa kena vaheldus. Pole nii ammu luulet lugenud, et olin kohe elevil. Kõik, mida Kivisildnik tutvustuses lubab, on seal olemas, kaante vahelt leiab nii huumorit, armastust, ängi, looduse ilu kui ka isamaavalu. Sõna kui niisugust Belials loomulikult valdab, on riime, on vabavärssi ja laene ja vihjeid eesti luulele. Ega ta värsiga väga ei larista, mõni ajalaul on ikka väga lühike, üle lehekülje pikaks läks ainult kaks luuletust. Aga see on juba minu kiiks, et ma ei tihka väga pikki ohelikke lugeda. Kui luuletaja oskab lühidalt tabada ja litaka ära panna, siis on super, enamat oleks patt oodata.


Minu telefon on GM
Gorgo Medusa
kui ma teda vaatan
muutun ma enamasti kiviks (lk58)


KONNEKTING PIIPEL

sul on kolm vastamata armastust (lk68)


minu kodu on mu kindlus
minu kodu on mu kong
nagu linnupesakene
buss ei sõida
ei käi rong

minu kodu on mu vangla
minu kodu on mu kants
euroliit ja eesti süda
alle-aa ja asi ants (lk82)

Klassikaraadio

Luuleleid

Margit Peterson

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.