Me armastame Maad 2




VV. Me armastame Maad 2.
Viimane laev.
Tlk Veiko Belials.
Fantaasia.
2017. 304lk.

Pealkirja järgi otsustades võib küll arvata, et tegemist on järjega raamatule "Me armastame Maad", aga pigem ta ikka laiendab esimest osa, kui jätkab uuelt lehelt. Ajaliselt jäävad lood muidu samasse perioodi 1958-2012. Samas tuleb tunnistada, et see ajaline valik tegi lugemise lihtsamaks. Kokku on siin antoloogias sedapuhku siis 12 lugu vene ulmekirjanduse varasalvest, jagasin need mõttes kolmeks.

Esimese osa jutud on kirjutatud sügaval ja süngel nõukaajal. Aga juttudest peegeldub see ajastu vastu hoopis paatosliku hurrapatriotismi ja eneseohverdamistega. Alanud oli ju kosmose ajastu, et mitte öelda kosmose vallutamine, no ja eks see peegeldus ka kirjasõnas.
Täitsa kobeda mulje jättis Ilja Varšavski oma jutuga "Otsusta ometi, piloot!". Kuigi möönan, et kui puänt on see, et peategelane ärkab unest, ei ole see ju muud kui deus ex machina, oli lugu hea. Eelkõige oli nauditav tema stiil. Sellist minimalismi juba iga päev ei kohta. Võta üks lause ta tekstist välja ja kogu lehekülg vajub käginal lääpa. Varšavski oli unikaalne loodusnähtus, nagu tema kohta ütles Boriss Strugatski.

 Ülejäänud selle perioodi (1958-1981) juttudes midagi väga põrutavat kahjuks polnud. Lihtsalt oli selline helge nostalgia hõllandus...    a la variatsioonid etteantud teemal fanfaaridele.

Teise osa moodustavad kaks juttu, mis kuuluvad üleminekuaega. Sergei Kazmenko "Viimane laev" on lühijutt kosmonaudist, kes otsib oma laeva, millest ta võõral planeedil
õnnetuse tagajärjel välja lendas. Raamatu kaanepiltki on sellest nukrast loost inspireeritud. Täpsem on öelda, et see on kaanelugu. Meelis Krošetskini pilt annab siin palju juurde. Aga ma lugesin seda sümbolismi võtmes. Et see soo, kus ta müttas, oli tülpinud nõukaaeg, millega on aeg hüvasti jätta. Ka üks päris hästi kirjutatud jutt.

Kir Bulõtšov on kirjanik, kelle kinganumber on siin antoloogias  kõige suurem. Lühiromaani "Kolmteist aastat teel" tegevus toimub laeval, mis sõidab juba 106 aastat sihtkohta, minna jääb veel 13 aastat. Meeskonda vahetatakse iga aasta välja. Vahetamine toimub teleportreerimise teel. Korraga katkeb side maaga ja laevas võtab maad paanika. Selle segaduse taustal kohtuvad noormees ja neiu. Et ka romantikat võib kosmoselaevas ette tulla, miks mitte. Üks paremaid jutte siin kogus. Bulõtšovilt leidsin ka selle kogumiku  lemmiklause:
"Me alistame kosmost, aga teisi inimesi austama pole ikka veel õppinud." (lk140)

Kolmandat osa alustab Mihhail Puhhovi tekst "Üles visatud" (1990). See on selline juhtme kokkuajamise jutt, üks paras mäng mõttega, milline võib olla... mis ta siis on, tehisintellekt. Sündmustik, mida eriti küll ei ole, areneb kosmoselaevas. Pärast õnnetusest pääsemist on pardal mees ja naine ja too kolmas.
Peategelasest oli keeruline aru saada. Seda enam, et jutt on minavormis, kus vaatepunkti pidevalt nihutati. See oli kui teadvus, mis liikus. Alguses oli meespiloodi peas, siis naispiloodi, siis laeva juhtimissüsteemis, siis kõigi kolme ühisteadvus, ja lõpuks muutus see teadvus mateeriaks. Kuid lugeda oli huvitav seda mõttemängu.

Boriss Rudenko "Limaan" räägib lennuõnnetusse sattunud meeskonna pääsemisest.  Kindlasti üks õnnestunud lugu puhtalt maailma loomisega, mõõna ajal ranniku lähedale madalasse vette maandatud lennuk udus, teeb kõhedaks. Nappide vahenditega luua midagi sellist, meisterlik. Natukene meenutas Marshall Kingi jutu "Kohtumine rannal" atmosfääri kogumikust "Lilled Algernonile".

Vladimir Iljini "Kaugkosmose seadus" on ainus pala, kus mainitakse tulnukaid, kellega on saadud kontakt.
 Nad ei ole siiski päris sellised, et rohelises kostüümis inimlaadsed olendid, vaid nad on nagu tarretis kilekotis ja kaaluvad viis tonni. Kuid peategelased ehk inimesed on suht ebameeldivad ja küünilised. Kuid loona on ta väga hea, hoogne aga samas tülgastav. Kahetise mulje suutis jätta.

Aleksandr Zolotko "Eluskala kaugete vahemaade taha transportimise spetsiifika". No on alles pealkiri. Lugu siis sellest, kuidas tundmatu planeedi koloniseerimiseks viiakse laevaga kohale 10 000 esimest inimest. Et sõit sinna kestab ligi aasta, pakub juhtkond reisijatele toonuse tõstmiseks erinevaid meelelahutusi. Paketti kuulub ka kohtumine ohtliku kiskjaga, millest reisijad ise midagi ei tea. Kuid lugemine läks vaevaliselt, algus ikka jäi venima, poole peal tekitas rusuvat hirmu ja lõpus pani kergendatult hingama. Jah, aga tekstina oleks võinud eelsoojendus lühem olla ning tegelaste arvu kokkutõmbamisega oleks ta ainult võitnud.


 Kui raamatu esimene kolmandik oli selline nõks kahvatu, siis edasi läks järjest paremaks. Üldiselt on Veiko Belials kirjastus Fantaasia tiiva all ikka suure töö ära teinud, tänud. Kaks raamatut lugusid, mis suudavad nii kitsale teemale kui kosmos truuks jääda, see on viimase peal saavutus.

Reaktor

BAAS

Goodreads

Vikerraadio

Lugemissoovitus

Digital Nerdland

Loterii 1

Loterii 2




Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.