Boris Kabur. Kosmose rannavetes.



Boris Kabur. Kosmose rannavetes. Eesti Raamat. 1966. 144lk.
Kosmose rannavetes on jutustus, mille tegevus on viidud kaugesse tulevikku. Tulevikku mõjutab siin loomulikult minevik. Natsid saatsid oma parima teadlase pärast II MS planeedile Hermes. See teadlane, Adams, ehitas sinna baasi, suunas Maalt kaugjuhitavad tuumapommid Maale, et kui vajadus tekib, saab juhtkond nupule vajutada, ja lisaks avastas veel antimateeria sünteesimise valemi. Möödus kakssada aastat ja kolm noort teadlast, leidnud arhiivist vajalikku teavet, lendavad Hermesele, et hankida too saladuslik valem. Kui nüüd väga üldistada, siis pisut meenutas see raamat Prometheusi lugu, või nii.
Aga üsna vaevaline oli mul selle jutustusega sina peale saada. Tegelased olid pisut puised ja näpuga viibutamine kumas kohati ikka liiga toorelt läbi. Mba, üks peategelane, mõtleb lennukisse piletita trügijat märgates nt nii: „Sest on ju igaühe esimene kohus ise ennast kujundada, parandada, vabastada ebaühiskondlikest mõtetest ja tegudest. Teiste kohus on eksija tähelepanu juhtida tema eksitusele, ent otsuse, kas toimida vääriti või mitte, peab inimene ise langetama.” (lk32) Unistamine on muidugi kena, tuleviku inimene pidigi olema ideaalne, sire ja sillerdav nagu suvehommik Setumaal, aga seda oleks võinud ka autori liigse sekkumiseta näidata. Teadlaste kolmikust väga eredaid muljeid paraku ei jäänud. Peategelased on kolm noort, kaks meest, üks naine. Alguses ollakse sõbrad, nagu õde ja vend, lõpus siiski tärkab armusäde, kuid kõik see on kuidagi vaguralt tagasihoidlik, viks ja viisakas, ilma pisarate ning taldrikute lõhkumiseta.
Ent naljakalt meeldejääv oli üks kõrvaltegelane. Noore naisteadlase ema. Päriselus selliseid kanaemasid muidugi ole, aga raamatus, seal ikka võib. Ta ninnu-nännu-nunnutas oma tütrekest nii, et viimasel ei jäänud üle muud, kui kodust jalga lasta. Kui tütar oli mitu päeva teadmata kadunud, kõnedele ei vastanud, ruttas ema ajsaolusid selgitama. Üks paremaid dialooge leiab aset siis, kui murelik ema pärib ametnikult aru, mis siis tegelikult juhtus. Väike katkend sellest on siin: „No näete, no näete. Teil olid tema kohta ikkagi kindlad andmed olemas, te ainult ei tahtnud neid avaldada, kartsite mulle haiget teha. Uskuge mind, seda mängu poleks vaja olnud. Parem kibe tõde kui magus vale! Teate mis, veel täna kannan teile üle romaani „Siiruse triumf”. Valgustagu see teie teed edaspidises elus.” (lk91)
Ainuüksi selle tegelase pärast ei kahetse ma raamatu lugemist. Kuid kangelaste ellukutsumise kõrval oli autor ka füüsik ning leiutaja. Raamatus mainitakse ühte aparaati, „Grandprix”, mida kasutati koosolekutel. See toimis nii, et kui keegi kaldus sõnavõtus teemast liiga kõrvale, siis ta andis märku pinisemisega, mis tähendas „Räägi asjast, ära lobise”. Pärast kolmandat hoiatust isoleeriti kõneleja koosolekult. Ma nüüd viimase aja teaduse saavutustega küll kursis ei ole, aga kui selline aparaat on juba leiutatud, siis võiks üks selline jõuda nt Stenbocki majja.
Et Boris Kaburi nimi oli nii-nii tuttav, kuid ma ei suutnud meenutada, millega seoses teda mäletan, hakkasin googeldama. Tuli välja, et ta oli kunagi küüditatud. Ja veel selgus, et tema leiutas mootorsae „Družba”, siis tuli meelde küll. Läänes oleks ta oma leiutisega saanud miljonäriks, aga Venemaal anti talle amnestia, mis oli ka suur vedamine. Kuid raamatut ei julge ma kergekäeliselt küll soovitada. Kes on suured ulmehuvilised, neil on see ammu loetud, kes alles avastavad, et ulme on olemas, need leiaksid vast paremaid ja kaasaegsemaid teoseid, mida lugeda.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.