Helvi Jürisson. Sputnikute nääriöö.


Helvi Jürisson. Sputnikute nääriöö. Eesti Raamat. 1967. 24lk.
Otse loomulikult olin hämmingus, kui hakkasin otsima raamatut punki alla ulmeluule. Eraldi annab neid sõnu vaagida küll nii ja naa, et on ju luule vahel „ulmeline” ning eks need ulmekirjanikud kipuvad ka „luuletama”, aga liitsõna ulmeluule! See on midagi ootamatut. Kuid tänu taevale on olemas lastekirjandus. „Sputnikute nääriöö” läheb muidugi veel kaugemale, siin viiakse lugeja lausa taevaste taha ehk kosmosesse. Kätte jõuavad näärid. Maa ümber tiirutavad sputnikud tahavad seda tähistada väikese koosolemisega. Nii siis saadaksegi kokku Kuu peal, hakatakse koristama ja lõpuks pannakse pidu püsti. Samal ajal loevad lapsed kodudes salme ja saavad kinke, kõik on rahul. Ja need Olev Soansi pildid, need ajasid suisa naerma. Lahe. Võiks veel olla LV punkt, raamat, millest postitamine võttis kauem aega, kui selle lugemine, sinna sobiks see samuti.

Tähetornis onu Ploomil 
meie tuntud astronoomil, 
töötasid kõik nupugrupid, 
kuumasid kõik juhtmejupid. 
Aga teateid vastu võttes 
oli onu Ploom nii mõttes.  
Ning ta kirjutas siis töö: 
„Sputnikute nääriöö”.



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.