Fahrley Mowat. Ära hüüa hunti!



Fahrley Mowat. Ära hüüa hunti! Tlk Rein Saluri. Horisont, 1969, nr 5-10.
Kirjanik, bioloog ja etnograaf Fahrely Mowat kirjutab sellest, kuidas ta elas pool aastat Põhja-Kanada tundras huntide kõrval. Miks just seal? Kuna põtrade arvukus oli viimastel aastatel ähvardavalt langenud, otsustati asja uurima saata Mowat. Aastat pole öeldud, aga see on kuskil 1950ndad. Arvati, et hundid murravad liiga palju põhjapõtru maha. Põhjapõtru, tõsi küll, nimetatakse siin karibuudeks. Kuid tegelikult on asjad hoopis teisiti. Valge mees ise kütib karibuusid, hundid pole milleski süüdi. Aga seda ei õnnestu Mowatil kahjuks kellelegi selgeks teha. Kuid elu huntide kõrval avab neid väärikaid loomi uuest küljest. Hoopis inimene ise tundub nende kõrval rumal olevat. Mõnus, naljakas ja kurb jutt üheaegselt. Tegemist on dokumentaaljutustusega, mis on kirja pandud päeviku vormis. Hiljem on sellest ka lühendamata versioon eraldi raamatuna välja antud. Oli ikka uskumatu tüüp too Mowat, kelle kohta võib öelda, et kui kuidagi ei saa, siis huumoriga ikka saab.
„Viimased meetrid enne harjale jõudmist läbisin roomates ja tõstsin siis ettevaatlikult pea – seal ta on, mu kutsuke! Me lausa põrkasime. Meie vahele jäi paar meetrit. Nähtavasti puhkas ta pärast oma minoorset kontserti. Jäime vaikides teineteist jõllitama. Ma ei tea, mis tema massiivses kolbas toimus, aga minu peas lõi tormitsema hirm. Mulle vaatasid vastu suure tundrahundi merevaikkollased silmad. Ilmselt oli ta minust raskem ja vaieldamatult valdas käsitsivõitlust minust paremini.”

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.