Aleksandr Šalimov. Öö mazari juures.




Aleksandr Šalimov. Öö mazari juures. Tlk Hans Treimann. Horisont, 1969, nr 12 - 1970, nr 1.
 Tadžikistani väheuuritud mägises piirkonnas pidavat elama lumesaatanad. Keegi pole neid lähedalt näinud, kes on neid otsima läinud, pole tagasi tulnud. Loo minajutustaja tegeleb geoloogiliste uurimistega, kuulnud seda legendi lumesaatanatest, otsustab ta minna mägedesse uurima, kes seal siis ikkagi on tegelikult. Kohalikud muidugi hoiavad vägagi umbusklikult taolisest ettevõtmisest kõrvale, kuid pika veenmise peale õnnestub seal mazari juures ära käia. Mazar, muuseas, on muhamedi usu pühaku matmispaik, mis asub seal, kus need olevused pidid elama. Ära selles kummalises paigas käiakse ja tullakse tagasi ka, nii et peategelasel lähevad juuksed üle öö halliks. Mismoodi see juhtus, saab lugeda jutust.
Horisondis on see lugu kahes numbris. Lugesin esimese hommikul enne tööle minekut ja teise õhtul koju tulles veebist. Mitu korda mõtlesin päeva jooksul, et mis seal mäestikus siis pidi ikka juhtuma, aga sellist lahendust, nagu autor väljapakkus, no selle peale ma küll ei tulnud. Hea jutt on. Kõik need kirjeldused loodusest ja üleelamised haarasid kaasa.
„Vaatasin kikkiskõrvu pimedusse. Tiirutasin ümber lõkke, tundsin, et seisan vaevu jalul, kuid ei saanud end istuma sundida. Ivan lamas liikumatult maas. Nähtavasti oli ta jälle minestanud.”
Mitu korda meenus lugedes Jefremovi „Viis rumbi”, kus tegeleti sarnaste uurimisretkedega. Kui millegi üle juba hirmust toibununa mõmiseda, siis selle üle, et milleks oli vaja mainida fašiste, kes lasid laeva tähtsa uurimisobjektiga põhja. Laev oleks võinud nt pommis peaga postil oleva tüürimehe süü läbi karile sõita vms, aga ikka olid need... no, jah, humanismi on ka vaja.
 Nüüd tõmban nendele Horisondi juttude lugemisele joone alla. Aitab küll. Lõpetamiseks on mitu põhjust. Lugemist on tekkinud juba liiga palju, Horisondis on tekst paras kirbukiri, mis väsitab silmi, mitmed lood on avaldatud ka uuemates raamatutes ja neid pole lühendatud, nagu Horisondis. Kuid hea sõnaga jään meenutama neid lugemisi, samuti kiidan häid tõlkeid, hea töö.

BAAS



Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis
Lisateave

Giovanni Boccaccio. Dekameron.

Kujutis
VV. Giovanni Boccaccio. Dekameron.  Tlk Johannes Semper.  Eesti Riiklik Kirjastus.  1957. 688lk. Suurem kriisiaeg hakkab küll ümber saama, kuid koduse riiuli manu on ikka tore kiigata. Mõtlesin jah, et kui ma nüüd ka ei loe seda raamatut, siis ta jääb jälle seisma aaastate takka. „Dekameroni” taustaks on 1348. aastal Itaalias levinud katkulaine. Kümme jutustajat pagevad Firenze lähedale lossi, et kümne päeva jooksul rääkida üksteisele lohutuseks lugusid. Kokku saab jutte ei rohkem ega vähem kui sada. Millest raamat räägib, polegi lihtne vastata. Kõige lühem vastus on – armastusest. Giovanni Boccaccio (1313-1375) elas ja kirjutas oma ajastust, milleks oli renessanss. Eks see epohh jättis oma jälje ka tema loomingusse. Võib öelda küll, Boccaccio Muusa näikse olevat kohati lausa amoraalne Amor. Nt kuuenda päeva kuuendas novellis on üks selline stseen, kus abikaasa kohtub oma armukesega: „Seejärel astusid nad tuppa, keerasid ukse lukku ja Lambertuccio hakkas daamiga vallatle
Lisateave