Svjatoslav Gavrilov. Siin on mu süda.



VV. Svjatoslav Gavrilov. Siin on mu süda. Tlk Ralf Toming. Eesti Raamat. 1974. 174lk.
Siin on nüüd väike veelahe. Kui teinekord olengi sattunud lugema kosmosest kirjanduse võtmes, siis Gavrilov jutustab lendude ettevalmistusest reaalselt, läbi asjaosalise silmade. Et kuidas tema andis omapoolse panuse ürituse õnnestumisse. Tagantjärgi saan vaid tunnistada, tõsi küll, kirjanduses käivad need asjad ikka lihtsamini, lausa lepase reega. Aleksei Tolstoi nt kirjutas juba 1920ndatel jutu „Aeliita”, milles oli insener Loss, kes ehitas kodustes tingimustes ja käepäraste vahenditega kuuri all raketi, mille kütuseks kasutati lõhkelaenguid, ning käis sellega ära Marsil. Loomulikult oli Tolstoi üks omamoodi teeraja, sest kirjandus on ikka käinud unistuste täitumisel reaalsusest sammukese ees. Unistuse täitumisest kirjutatakse ka siin raamatus.
Autor räägib sellest, kuidas ta töötas 50ndate lõpul katsetajana kosmoserakettide montaažitsehhis. Tema ülesanne oli kontrollida rakettide kvaliteeti enne starti. Kui vastavad osad olid kohale toimetatud, tuli kõik süsteemid eraldi üle kontrollida, siis pandi rakett kokku ja kontrolliti uuesti üle. Üks pidev kontroll, katsetamine ja testimine kulgeb leheküljelt leheküljele. Põhimõtteliselt on jutt ainult tööst. Kuid see töö oli väga vastutusrikas. Õnnetuse tekkeks oleks piisanud sellest, kui üksainus seib oleks kukkunud kuhugi torude vahele raketi sisemusse ning jäänud üles leidmata. Maal poleks sellest midagi juhtunud, aga kosmoses oleks see seib võinud lennata mõne relee vahele, ühendada klemmid, mida pole vaja ühendada, ja tont teab, mis oleks võinud juhtuda.
Arusaadavalt ei pajata Gavrilov ainult endast. Kuigi paaris kohas väike ego upitamine ikka virvendab ka, et kuidas just tema avastas rikke ja selle kõrvaldas. Aga isiklikust elust ei räägi autor peaaegu üldse, isegi punapropat on rohkem kui eraelu. Nõukaaja halli olmet, kui tavaline seltsimees pidi külmas bussis tööle sõitma ning õhtul poe järjekorras seisma, et osta piima ja vorsti, seda ei mainita. Siin oleks otsekui teine riik riigis vms.
Kuna need mälestused on kirjutatud alles aastaid hiljem, siis arvan küll, et Gavrilov pidi andma mõned allkirjad, millest rääkida, millest vaikida. Kohanimesid välditakse ilmselt sihilikult. Alles lõpus ütleb ta ühe korra sõna Baikonur, kuigi aimasin, et seal, kosmodroomi lähedal see katsetamine põhiliselt toimus. See eest on kolleegide ja kosmonautide nimesid mainitud piisavalt, et äratundmist turgutada. Kosmoselend juba on selline sündmus, et siis võtab suurema au endale kosmonaut. Kõik need treialid, konstruktorid, insenerid, katsetajad jne, nendest ei tea tavaliselt keegi midagi. Eks neile see raamat valdavalt ongi pühendatud. Juri Gagarinist on juttu alles raamatu lõpus. Ja sellega, kui 12. aprillil 1961 tehti ajalugu, saadeti esimene inimene üles, raamat ka lõpeb.
Kuid lugeda oli tore. Sai jälle silmaringi avardada, nautida head keelekasutust ning korralikku tõlget. Ent endine rindemees jääb kuskil sügaval ikka rindemeheks. Kõige ülevamad hetked raamatus olid stardid, kui lendu läks rakett, mille iga detaili oli autor kontrollinud. Eemalt jälgides ühe raketi järjekordset õhkutõusmist, kirjeldab ta seda elamustt nõnda:
„Tema pikkamööda vaibuvas mürinas kuulen „Aurora” kogupaugu ja Balti laevastiku madruste raevuka rünnaku vastukaja, Perekopi kõminat ja Esimese ratsaarmee kabjaplaginat, Stalingardi lahingu võidukat kära ning Kurski ja Bobruiski all pealetungivate tankide roomikukriginat.” (lk90)
Esimese inimene kosmosesse saatmine ja tagasi toomine, jah, venelastel on, mille üle uhked olla. Kuid mulle meenub selle peale hoopis üks laul: „Lenda Juri Gagarin, lenda Juri Gagarin. Tule elavana tagasi”.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.