Giovanni Boccaccio. Dekameron.




VV. Giovanni Boccaccio. Dekameron.
 Tlk Johannes Semper.
 Eesti Riiklik Kirjastus.
 1957. 688lk.

Suurem kriisiaeg hakkab küll ümber saama, kuid koduse riiuli manu on ikka tore kiigata. Mõtlesin jah, et kui ma nüüd ka ei loe seda raamatut, siis ta jääb jälle seisma aaastate takka. „Dekameroni” taustaks on 1348. aastal Itaalias levinud katkulaine. Kümme jutustajat pagevad Firenze lähedale lossi, et kümne päeva jooksul rääkida üksteisele lohutuseks lugusid. Kokku saab jutte ei rohkem ega vähem kui sada. Millest raamat räägib, polegi lihtne vastata. Kõige lühem vastus on – armastusest. Giovanni Boccaccio (1313-1375) elas ja kirjutas oma ajastust, milleks oli renessanss. Eks see epohh jättis oma jälje ka tema loomingusse. Võib öelda küll, Boccaccio Muusa näikse olevat kohati lausa amoraalne Amor. Nt kuuenda päeva kuuendas novellis on üks selline stseen, kus abikaasa kohtub oma armukesega:

„Seejärel astusid nad tuppa, keerasid ukse lukku ja Lambertuccio hakkas daamiga vallatlema. Sellal kui nad seal lõbusalt oma aega viitsid, juhtus, et mees äkki ootamatult koju tuli. Kui ümmardaja teda aknast nägi, jooksis ta oma emanda tuppa ja ütles: „Härra tuleb tagasi, vist ongi ta juba all hoovis.” (lk 414)

Sarnaseid juhtumeid kohtab üsna sageli, tihti peetakse pilgarit isegi vaimulike aadressil. Ent keskne tegelane on siiski inimene oma inimlike vajaduste ning soovidega. Keda karistada on vaja, seda Boccaccio naeruvääristab, kellele kuulub au, seal ei ole ta kiitusega kitsi. Nagu ta ise ütleb „mis ühele hea, see teisele paras”.

Aga lugemine kippus siiski venima. Siin on vaja mingit teist rütmi lugemiseks, ikkagi XIV sajand. Hea veel, et ta värssides ei ole kirjutatud. Arvasin algul, et jutud on laadis a la „markii väljus kell viis”, et hakkab pihta kostüümidraama vms, aga ei olnud üldse nii. Üpris lihtsalt on kirjutatud, jutt jookseb situatsioonikoomika tasandil. Sisemonoloogid peaaegu puuduvad. Kuid naerda sai küll. Omaette väärtus on 20. leheküljeline järelsõna A. Kurtnalt. Imestan, et ta üldse sügaval nõukaajal sai ilmuda, kuid imedesse tasub ka teinekord uskuda.



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.