Jostein Gaarder. Apelsinitüdruk.
LV 40. Raamat, mille järgi tehtud film linastub 2019.
Jostein Gaarder. Apelsinitüdruk. Tõlkinud Karel Zova. Koolibri.
2005. 144lk.
Tegelikult ei linastu selle raamatu järgi film. Kirjutan siis praegu väheke patuga pooleks. Apelsinitüdruku tõi 2019.a lavale hoopis Nuku teater. Mis pole ka ime, sest suurem osa raamatust on kirjutatud nii isa kui ka poja poolt minavormis, teater ehk sobibki sel juhul väljundiks paremini kui kino. Raamat ise räägib kõige tähtsamast – armastusest.
Raskelt haigestunud isa saadab oma pojale kirja, mille viimane saab 11 aastat hiljem, seega alles viieteistkümnesena kätte. Nii algab suursugune südamepuistamine, kuidas isa kohtub emaga, kes ongi Apelsinitüdruk. Vaadatakse enda sisse ja kaugele kosmosesse. Tähtsal kohal on samuti n.ö olulised küsimused. Gaarder tuletab korduvalt meelde, et kunagi ei tasu lõpetada imestamist selle maailma üle. Kuskohast me tuleme, kus oleme, kuhu läheme? Ja see, et juba siin ollakse, kuigi ainult viivuks, mis võib vaid näida täiesti tavaline, on tegelikult võrratu ime.
Imestasin ka mina, kuidas Gaarder kirjutab. Ei, pooleli polnud plaanis jätta, selleks oskab ta liiga hästi kirjutada. Kui midagi panigi üllatama, siis see, et raamatus polnud ühtegi peatükki. Nii, nagu algusest pihta hakkas, nõnda voogas tekst lõpuni, viies lugeja endaga kaasa. Ainult isa ja poja kõnede üleminekud olid eraldatud. Kurb, omavahel öeldes ütlemata kurb raamat. Noorteka kohta isegi vähese tegevusega raamat, pigem midagi lüürilist vaagimist, kaemust meenutav, kui tormavat rapsimist. Tempo on aeglane. Kui Gaarder valdaks värssi, siis ta oleks kirjutanud arvatavasti poeemi. Oma unistustest rääkides ta sooviski lapsena saada luuletajaks, sai siiski arstiks. Ent ometi läbib seda ääretut nukrust positiivne meelestatus, siiras elujaatus.
Ferenc Liszt oli see, kes nimetas „Kuupaistesonaadi” teist osa „lilleks kahe kuristiku vahel”. (lk140)
Palamuse Raamatukogu
Heli lugemisvara
Kommentaarid
Postita kommentaar